Olen näinud kahte keva-
det Astrahanis mõtlesin ees-
kätt infot raamatutest saada
mustlastest: etnilised mustla-
sed vist, terve eeslinn oli
neid täis, poolevõrusuurune
maalapp ikkagi või kalakül-
mutusest, linna uhkus ikkagi,
kus sai sõjaväeajast samuti
mõni aeg töötatud aga võta nä-
pust ikkagi postmodernistlik
aeg, näiteks pisikesed juma-
lad likvideerivad enesetappe
ja luuletusedki räägivad as-
jast endast
aga tol juhul mõte mis
jäi enese seljataha, mis
aga omakorda rohkem ela-
nud kui sa ise siin il-
mas, oleks vaid mälestus
iseeneses seda viimast vaid
sisse välja hingates ning
sellega oma füüsist toe-
tades
saate pühakuks seda tehes
nagu Nietzsche igavese taas-
tulekuideega pühak teeks se-
da reaalselt
pealkirjata postmodernism on
ise luuletus pealkirjaga et-
nofuturistlik luule või ajale-
heartikkel luuleraamat olla ei
saa, kuna ei ole sajandiva-
hetusel need kahtepidi luu-
letused - pooled kindlalt või mil-
legi talenti kummardades
või luues oma eeskuju tunne-
tades
ja siis tuli kevad / suure
hooga kulu mägedest alla /
ma jooksen ta järele nagu
vasikas / kes on kaotanud ema
joostakse küll järele, pära-
le jõutakse näiteks üksta-
kama kuhu, sinna pärale
täpselt aga luuletuse lõpuks
nimiluuletusega polnud te-
gemist tollest tsüklist kust
oli, vasika nime ei sisal-
da, mis vahel nagu auto-
rite poolt kriitikutele leppe-
märgiks luuletusest arusaa-
miseks jäetakse
naise ilu on neljakümne-
selt ilusalt vaieldamatu
südamepõhjast asendab
omi lemmikuid neiu na-
gu iseennast ikka harmoo-
niliselt naisinimestest pli-
ka on plika, vanamutt va-
na mutt kirjutamisel va-
najumal näitab oma head
tahet neljakümneselt vist
head luuletust ei kirjuta,
kirjutamiseks tahet paremat
näidatakse küll kristiina ehin
praegu peabki luuletusi kir-
jutama
inspiratsioon ei tähenda
veel midagi ja looming am-
mugi, kui on tegemist õppinud
inimesega – nii viiekümne
kahesega mu arust ainult
kliima vajab ajalugu meil
on antud juhul aja lu-
gu vaja nii et irrealist rõõ-
mustaks:
kapitalismi peatse kokkuva-
risemisohus kunagi üks ma-
dalmaade ajakirjanik oma
kolleegi meie maalt selgitas
ülemaailmset huvi eesti vastu
just selle pärast meie aga
ei õppinud ajaloost mida-
gi, nii et huvi saab aja loo
vastu vaid olla kus õhk
on läbipaistev ning midagi
ei näe, nii ei näe ega tunne
aegagi ära
kõik me lebame kriitikutes
mõned näevad seejuures täh-
ti (ei saa aru mida õuna-
puule surmaminejate kirja-
de kunstiväärtuses ei kanna
ega sellepärast veel ilusa-
maid laipu leidu, mida ela-
vad surmaminejad kirjaoska-
matutest aru ei saa mida
õunapuule surmaminejate kir-
jade kunstiväärtuses ei kanna-
ta ega sellepärast veel ilu-
samaid laipu leidu kui ela-
vaid surmaminejaid iga
teine lauluväljakul ainult
pisikesed jumalad surmast
teavad teosest kus ühtegi
laipa igaveseks ei sünni hitt
ellujääjat nagu Nietzsche
igavese taastulekuideega pü-
hak teeks seda reaalselt)
kust võtta sohiaega ja mõ-
ni hittluuletus isegi kirjutada