K R I S T I I N A   E H I N   JA 

 E R V I N   Õ U N A P U U

 

“ K E V A D I N E   E N E S E T A P P  

A S T R A H A N I S “

 

Olen näinud kahte  keva-

det Astrahanis mõtlesin ees-

kätt infot raamatutest saada

mustlastest: etnilised mustla-

sed vist, terve eeslinn oli

neid täis, poolevõrusuurune

maalapp ikkagi või kalakül-

mutusest, linna uhkus ikkagi,

kus sai sõjaväeajast samuti

mõni aeg töötatud aga võta nä-

pust ikkagi postmodernistlik

aeg, näiteks pisikesed juma-

lad likvideerivad enesetappe

ja luuletusedki räägivad as-

jast endast

 

aga tol juhul mõte mis

jäi enese seljataha, mis

aga omakorda rohkem ela-

nud kui sa ise siin il-

mas, oleks vaid mälestus

iseeneses seda viimast vaid

sisse välja hingates ning

sellega oma füüsist toe-

tades

 

saate pühakuks seda tehes

nagu Nietzsche igavese taas-

tulekuideega pühak teeks se-

da reaalselt

 

pealkirjata postmodernism on

ise luuletus pealkirjaga et-

nofuturistlik luule või ajale-

heartikkel luuleraamat olla ei

saa, kuna ei ole sajandiva-

hetusel need kahtepidi luu-

letused - pooled  kindlalt või mil-

legi talenti kummardades

või luues oma eeskuju tunne-

tades

 

ja siis tuli kevad / suure

hooga kulu mägedest alla /

ma jooksen ta järele nagu

vasikas / kes on kaotanud ema

 

joostakse küll järele, pära-

le jõutakse näiteks üksta-

kama kuhu, sinna pärale

täpselt aga luuletuse lõpuks

nimiluuletusega polnud te-

gemist tollest tsüklist kust

oli, vasika nime ei sisal-

da, mis vahel nagu auto-

rite poolt kriitikutele leppe-

märgiks luuletusest arusaa-

miseks jäetakse

 

naise ilu on neljakümne-

selt ilusalt vaieldamatu

südamepõhjast asendab

omi lemmikuid neiu na-

gu iseennast ikka harmoo-

niliselt naisinimestest pli-

ka on plika, vanamutt va-

na mutt kirjutamisel va-

najumal näitab oma head

tahet neljakümneselt vist

head luuletust ei kirjuta,

kirjutamiseks tahet paremat

näidatakse küll kristiina ehin

praegu peabki luuletusi kir-

jutama

 

inspiratsioon ei tähenda

veel midagi ja looming am-

mugi, kui on tegemist õppinud

inimesega – nii viiekümne

kahesega mu arust ainult

kliima vajab ajalugu meil

on antud juhul aja lu-

gu vaja nii et irrealist rõõ-

mustaks:

 

kapitalismi peatse kokkuva-

risemisohus kunagi üks ma-

dalmaade ajakirjanik oma

kolleegi meie maalt selgitas

ülemaailmset huvi eesti vastu

just selle pärast meie aga

ei õppinud ajaloost mida-

gi, nii et huvi saab aja loo

vastu vaid olla kus õhk

on läbipaistev ning midagi

ei näe, nii ei näe ega tunne

aegagi ära

 

kõik me lebame kriitikutes

mõned näevad seejuures täh-

ti (ei saa aru mida õuna-

puule surmaminejate kirja-

de kunstiväärtuses ei kanna

ega sellepärast veel ilusa-

maid laipu leidu, mida ela-

vad surmaminejad kirjaoska-

matutest aru ei saa mida

õunapuule surmaminejate kir-

jade kunstiväärtuses ei kanna-

ta ega sellepärast veel ilu-

samaid laipu leidu kui ela-

vaid surmaminejaid iga

teine lauluväljakul ainult

pisikesed jumalad surmast

teavad teosest kus ühtegi

laipa igaveseks ei sünni hitt

ellujääjat nagu Nietzsche

igavese taastulekuideega pü-

hak teeks seda reaalselt)

 

kust võtta sohiaega ja mõ-

ni hittluuletus isegi kirjutada