TEATED AFORISMIDELE VÄLJAKUD .

 

 Fragmentromaan EHK MINU PÄEVIK.

 

29. 01. 04.

Nii, kell on 13.49, ja mina üritan alustada oma päevikut. Idee on vanavõitu,  aga tore vahest algus - isa viimsete kirjandustegevuste sabas;  kuigi  ``Üheksa  järve maa `` on alustus puhtandist , kust saab alguse minu päevik, ja ustavasti lõpeb isa üllitiste avaldamistega, kui, kui näpud väga põhjas juhtuvad  olema

Idee on vanavõitu, ise ka enam teab mis noor. Põhjus siiski mõne teravama repliigi meeldejätmine. Luuletamine ei kuku enam välja, ja kui, siis ainult korduste kordus. Tihedamad repliigid, mida oleks vanavõitu olles ehk meenutada ning muidu eluolu ka ja 50%  - 50%l mälestusi.

Ehk muutub reeglipäraseks. Igatahes mõnda ilukirjanduslikku teemat ma endast ei oota. Rong on läinud!

30. 01. 04.

Kell on 23.21. Aura puudumine ehk pilgule vastamissuutmatus  on  see mis ootab interneti tulevikku. Ma ei mõtle ainult silmavaatamist, vaid ka kogemuseõppimist. Harmoonilise inimese tulekut hommikul pool kaheksa tänavaile et tööle või töölt koju tulles.

31. 01. 04.

Elu on teatavasti sõlmede sidumine. Filosoofia lahti sidumine, et oleks arenenud huumorimeel, mitte kättemaks – kättemaks hingeõppimisele, hingearmastusele, psühholoogiale , mis aitab aga ei toida. Võta elu vastupidises järjekorras; sõlmi lahti nii olematud kui olevad sõlmed, ära lepi ainult postmodernismiga ja seda ka mitte võites näiteks loteriipiletiga suurem summa.

05. 09. 15.

Elu on siiski sõlmede sidumine, filosoofiast lahtisidumine et võtta kokku üks kuu minu elust , antud juhul siis üksteist ja pool aastat mis tagasi juhtus, ehk siis tolle aja aurapuudutus.

Prooviks nii mõtted müütilistes kaugustes, mida toovad esile ridade vahe ja teinekord soov mõtteid veelgi segasemaks muuta, hoida.

02. 02. 04.

Kell on 10.59. Esteet ja eetik oma mõtlemisega päästaks ennast ja oma lähikondsed. Sest heast kirjandusest; et juhuslikult noorte kätte sattununa platvormi positiivsest mõtlemisest nii-öelda kujundaks, muretseb postmodernism inimesest juba hällist saati.

Ainult loodus ja ühine osa sellest tähendab harmooniat, mitte mõtlemine, mis peaks nagu kuidagi ajaga kaasas käima ja mõnede meelest eeski.

03. 02. 04.

Kell on 17.17. Kui totter on kellaaeg. Saan sellel nädalal taas jäähokit vaatama hakata. Miks just nüüd, pole tähtis. Tähtis on nostalgia. Armastan 13 – 14 aastaselt jäähokit juba. Kirjandus on vähemandekaile õpetamine, -  mida nad teada tahavad.

Kell on 21.18. Tuleb lugeda ennast haigeks, mitte haigeks lugeda ennast, vaid iseennast  lugeda haigeks. Mis kõik on jama, ja alguse saab kirjandus, sest ollakse haige ja hakatakse lugema.

05. 02. 04.

Kell on 21. 16. Kas kolmandalt korruselt allahüppav õnnetu inimene allakukkuvalt on enesetapja või harmooniliselt õnnetu, kus õnnetus teeb arengus hüppe.

06. 02. 04.

Kell on 10. 03. Kuna ma valetan; kas vihastudes, liialdades, naerdes, mõttes, viisakust taga ajades, hilinedes, kohale jõudes, mõeldes, viimistledes, kaotades, inventari kaotades, unes, unes või ilmsi, töötades, õppides või magades.

07. 02. 04.

Kas keegi maksab kätte! Ja seda kell 12.14. Et postmodernism tähendab kättemaksu religioonile ning filosoofiale. Psühholoogia moodul on seisak ja karjapoiss peab olema kuningas. Loeb põhimiselt keel, nagu absurdis, ainult et karjapoiss peab rääkima võru keelt.

08. 02. 04.

`` Tapke oma vanaema ! `` Aga kell on 00.35. Kui tahate maailmale omaenese väsimuse, tüdimuse ning arusaamatuse eest kätte maksta, siis miks mitte oma vanaema eest. Kunagi olnud, olevate, või veel tulevate ebamugavuste eest, vanadus on kultuuris iseenesest ju nähtamatu nähtus .

Aga kella 20.41 ajal. Kõik nagu tahaksid Jaan Kaplinski eeskostel oma avaliku kirjaga sotsiaaldemokraate ideelise eesti võimule. Siis peaks Vabaduse Kell kullast postamendina kiirgama, sest kelle käes on raha, kui raha on rahva käes. Nii nagu hiljuti meil ja paljudel rahvastel enne meid, siis jah – maha matta Kella ei tohi. Paneme ta paika nii mõni meeter merepinnast kõrgemale. Nooruse mässumeelsus on igati nähtav nähtus ju. Ajaloost õppiminegi rohkem nagu nooruse asi.

09. 02. 04.

Kell on 20. 19. Ja teleris saade `` Mõtõlus `` Mainiti keeruliste lausete mõttetusest. Miks kirjutada teisele kirjanikule. Ka kirjanik on minu arust inimene. Ta nõuab ka suhtlemist. Nii et kirjanikus – keerake nägu minu poole.

Mõte sünnib ja areneb erinevuste teadvustamistest; nii et ärge pange mind tähelegi, sest näiteks Koguja raamatus: … ehk kõik on uus ja pole õpitav, või kõik on vana pole mõtet õpetada. Aga rahvuslik pärand peabki hõre olema. Kirjameeste arvuga näiteks ei suudeta ju mõtet ühe reaga ritta panna.

11. 02. 04.

Eile suri kell 14. 45 Puškin. Praegu on kellavärk 12. 12. Mitu aastat tagasi – umbes 160, enam ei mäletagi. Meie Puškin – Jaan Kaplinski ( minu arust ) kogub neil päevil toda sotsiaaldemokraatide pärandit. Koguja tegeleb allkirjade kogumisega riigis kus võimul on vabamüürlaste pandud valitsus. Loodus kargab kah vahel tühja. Samal ajal sai linnas nähtud sügis 03. armukest Sirjet, kelle vanaisa oli mustlane. Vaatas mind kuidagi etteheitvalt; pole mitu nädalat helistanud kah.

16. 02. 04.

Ikka ilu on kõige hirmsam nähtus. Vastupidisel loodusnähtu omaval maailmal ei peaks enam kirjandust eksisteerima. Maailmas. Mõnedel pole mõtet maalida ka. Kellad näitavad 8. 24. Kellaajad reedavad päevikut ja nagu elus ikka ­– vastupidist. Ei, ei lähe nii õhuliseks kätte, sest mida kirjanduslikum elu tundub … ,ei ,ilu on ikka kõige jõledam nähtus. Midagi  just jõledamat ei saa nägema juhtuma.

17. 02. 04.`               

Kes on eestlane?

See on isik, kes ei pretendeeri parima eestlase tiitlile.

18. 02. 04.

Ajavaim või kohavaim. Ei, kõigepealt oli kambavaim, ja siis tuli ohutustehnika.

24. 02. 04.

Närv puudutab kogemust.

26. 02. 04.

Looja kõnnib  ja tegutseb. Tegelikult looja kõnnib ja tujutseb – pohmell noh. Algul oli ikka kõndimine ja tegutsemine; on midagi tulekul või taas loob ta, - ja on nägijal kaugelt näha ning lausa tunda on tundjal. Kirjutamisel ja joomisel pole absoluutselt mingit vahet. Et saada aru autorist, tuleb välja lülitada omaenese närv. Ehk siis ütleme siin ja praegu ajas teatud vaadetest arusaamine aja ja tema kartuse, temast kartuse tõttu tekivadki joodikud ja kirjanikud ja tekivad stiilid, autorid, keda nimetatakse paremal juhul omast ajast ees olevat. See kõik on asjahuvilistele muidugi ammu teada tunda – tuleb kaotada lihtsalt joodik-sõna ja kirjanik-sõna ning jääbki üks ja ühine pohmell.

28. 02. 04.

Vahva on vaadata naiskorvpalluri viset pall korvi. No nii tehtud on ta, ja jõud ei käi graatsiast üle. Aga pall on ikka korvi läbinud.

07. 09. 15.

Taas on üksteist ja pool aastat mööda läinud. Mida öelda, või kuidas toda kuud ikka kokku võtta.

Igatahes loodan ma, et too korvpallur on figuuri säilitanud. On mul mingi küpsete naiste pringi keha imetlus?!

Aga arvutitarkusest on saanud minu arust küll lollusetarkus. Olen momendil ju ise arvutitaga, ja kõik mida mõttesülg näppu toob, pole neis ridades.  Ega polegi see kerge, sest teinekord  võiks isegi arvutianarhiale mitte piiri panna. Mul pole selles mõttes küll talupojapoliitika vastu midagi, kui ainult tol reaalanarhial ei kaoks hambaarst ja vahetatakse kunagi kanalisatsioon. Sitta sellest konstitutsioonist ja mälutähtsusest järjepidevuses.  Olen ju ise tööline, ja kõik mida mul pole , on minult varastatud.

02. 03. 04.

Töö! Füüsiline töö!! See on see mis aitab. Vihmarahe, tuulispask, torm  või pakane, kirjutamata leitsakusest -; too kõik on ja oli õlg õla kõrval näiteks mina ja füüsiline pingutus. Vihmarahes labidaga ütleme hauda kaevata oleks mulle rohkem kulgemise eest kui ränk katsumus, kirjutamata füüsilisest tööst. Seda et tehke tööd ja tuleb armastus on puhta vale. Armumine on minu arust olmeolukorra üks säravamaid leiutisi. Mõelnud palgast pole ma siin küll kindlasti.

07. 03. 04.

Eile tahtsin kirjutada tüdrukust, kes minuga magas ( sale teine, õbluke õlg vastu mu saledat põske; hinged kopsutegevuse kaudu töötavad kooskõlas!? ) ja muu jama , mis aga muidu ei paralleeluks järgnevaga, kui eilse päeva nostalgia poleks tänase päeva võim. Veidi segane, loodan et mitte liiga õhuline. Olen tõepoolset postmodernismi vastu veidi allergiline; luubiga maailma uurimine ja samas hoomata vaid iseennast.

Ehk siis mida eile tahtsin kirjutada, täna saigi tehtud. Eilse päeva nostalgia on tänase päeva võim. Õiget dimensiooni tabades pidi õlg õla kõrval teine maailm elama ; - meie seda ei näe. Sõna dimensioon on vist vale , aga mõte mida tundsite, pidi selle õige naudingu ära tundma. Üleüldine maavaim, mida hoiame kõik koos. Üleva ajavaimu tunneb ära õige nauding.

Tegelikult tahtsin kirjutada: -nautige midagi!  

08. 03. 04.

`` Üks lõik silkab harmooniat ja reaalsus näitabki ennast ``

Proovin enese mõttemaailma tungida. Mida ma tahtsin selle lausega öelda?! Ma arvan ise et mitte midagi, aga filoloogias ei ole sellist nähtust; ei saa aru, või tegemist on ühemõtteliselt jamaga. Sest tegemist on lugemisega. Teinekord võibki see kõrgharidus nii lihtne olla.

11. 03. 04.

Oma särk on kaugemal kui eesti rahvas. Arvan eestlasi olevat siinmail nii umbes 6% Aga oma särk on ikka kaugemal ka sellest suvalisest arvust. Palju hingerahu soovib vanadekodu personal sellele ja sellele. Mis see tähendab; aga ilmselt ikka seda et ilma hingerahuta ei võta sind surm ka.

Kodu oma sisustuse ja vaba rahaga tunnetab kodurahu, ja soovime ka `` vikerraadio `` tervele kollektiivile kõike head.

13. 03.04.

Mis või kes on uje!?

Võiks hõikele lisada tundlikus, sellest tuleneva pettumuse, iroonia ja kui alateadvusest pääsu purskele ei tule, on peagi tulemas ka viha. Ehk siis luurele pole ujedaga küll mõtete minna. Tegelikult sai kirjutatud omaenese probleemidest; mida üllitise formaat näeb mul endal küll veidi teist kvaliteeti ehk siis midagi seljaga peavoolukirjanduse vastu. Näete, nüüd on ka see välja kirjutatud.

Ujedate, pederastide ning Reformierakonna päralt on eesti tulevik, ja seda minu poolt päris tõsiselt kirjutatult.

15. 03. 04.

Elu on raamat   - õpi sellest.

See peaks jooga üks esimesi õpetusi olema. Mittepeavoolu suuna armastajana tekib mul küsimus ajast; kas keegi on pidevalt nagu aja vastu, et elu raamatuks peaks tituleerima. Elu on aeg – õpi sellest. Ei ole tegemist hirmutamisega, pigem targutamisega, sest vead tulevad ajaga ikka kaasa ju ja võib juhtuda et kui palju oma kogemustele truuks jääda, siis vanana ja kogenenuna lähme viimasest lõhki. Nii et elu on raamat, aga õpi sellest.

17. 03. 04.

Elu on võimalus – võta see vastu

Elu on lein – ela see üle

 

Elu on võimaluste lein

Võta  vastu ta, mis on lein

leina vastu üle võimalus

ela see üle mis on võimalus

kõigest

 

Elu on unelm – tee see teoks

Elu on tragöödia  - lepi sellega

 

Elu on tragöödiale leping

Unelm on tegu – lepi sellega

Elu on leping – tee see teoks.

Pealkiri võiks olla alternatiivne budism.

 

19. 03. 04.

Astroloogia peaks olema filoloogiline nähtus. Siis oleks peagi kasutusele võetud iseliikuvad saatused, kui leiaks sellele vaid õige sõna.

Teadus ( reaalteadus  ) on nähtus, mis ei lükka fakte kõrvale.

20. 03. 04.

Tunni aja pärast peaks kevad algama. Minul lõpeb sidrunimaitselise kalamaksaõli tarvitamine. Päikesest pole midagi kirjutanud. Näiteks minu pead paitab ta ikka rohkem kui näiteks Siim Kallasel. Sellega võiksime kevade kirjelduse aegade lõpuni kirjeldatuks pidada

Umbes tunni aja pärast aga ta algab.

22. 03. 04.

Temas räägib `` teine ``. Hull on see kes oma piiridest üle astub. Isik, kes räägib kellegi teise nimel, või isegi kellegi teise eest. Temas räägib teine.

Ma istun tugitoolis ja mõtlen; teised arvavad et ma mõtlen, ma ise ka mõtlen.

23. 03. 04.

Ma ei viitsigi lugeda, mis sai tol päeval kirja pandud; elujõud oma vaimujõuga tegutseb täna ja praegu; üks hetk korraga, ja sellega, ja juba selle mõttega võidad nähtuste ning tegemiste intellektuaalsuse ehk siis pole mõtet targutada, kui on juttu elujõust  - palli viskad korvi ikka mängu ajal. Trenni kirjeldades kirjeldad palli kuidas ta korvi sai. Aga 23 märtsi põhiteema oli elujõud.

25. 03. 04.

Huumor.

Kas huumor on olemas. Iseenesest taolise nähtuse nagu vihaga teda võrrelda minu arust ei saa. Ei armastuse ega tulekustutamisega. Vahest vaikimisega, jah just pidev vaikimine on naljade nali, sest kui juba, siis peab keegi ka kogu aeg vaikima, muidu nähtus ei kanna, mis on tegelikult naljakas.

27. 03. 04.

Loen, pidevalt loen. Seda hinge kosutuseks. Pidevalt kirjutan; kah lahe tunne. Tuleb meelde 7 – 8 klassi klassikirjand ühe pühapäeva kohutuslikust kirjeldusest. Tiheda, ainult asetleidnud sündmuste kirjeldus seitsmele leheküljele ilma kirjavigadeta, oli hinnatud kahega. All tekst rääkis lobisemisest. Madal hinne on alati rõõmu-ajakulu. Nagu ürgne mittemõistmine, või nagu punkarid peaksid laulupidu.

30. 03. 04.

Tundlikust kaitstes võib ennast kaitsetuna tunda. Nii filosoofiliselt võiks meie elu siin planeedil kirjeldada küll. Tahaks kirjutada Arvo Valtonist.  Oma lihtsate lausetega on ta rohkem nagu uuriv ajakirjanik. Samas uurivat ajakirjanikku kaitstes küll Valtoni nimi meelde ei tuleks. Sest tundlikust tuleb kaitsta omamata mälu.

31. 03. 04.

Kusagil kaugel idamaal. Kusagil kaugel idamaal püütakse surnud inimeste vaime, et nende hinged, õnnetult hukkunud inimestena reaalses elus elavate inimestena edasi elaks.

12. 09. 15.

Tänaste sündmuste valguses elaks nagu tolles kauges märtsikuus, ainult et praktika , nois päevis , võrrelda 2015 aasta omaga … Antud fragmentromaani s tänased sündmused ei sobi, sest tundlikust kaitstes võib ennast kaitsetuna tunda. Panin enesele valge kleidi selga. Naabrimees ütles aga et valge värv pidi neitsi oma olema. Proovi nüüd kõigile hea olla!

02. 04. 04.

Kui keeruline on elu kui elu on keeruline. Keeruline, kurviline ja teeviitadeta tee on lihtne, kergliiklustee. Korralik maantee on kui monstrum, kus oodatakse kedagi ettevalmistamatut. Valged laigud maakaardil on ka tänapäev, näiteks öövarjus kiirmaanteed. Organiseeri enesele ka korraliku, ehk siis monstrumelu ja elu on ikka lihtne.

03. 04. 04.

Kõndisin ma tunnike tagasi mööda Vabaduse tänavat kodu poole. No vana restorani ees mängis keegi võõras mees naturaalkitarri ja laulis noodist. Inglise keel ja ninahääl tuletasid Bob Dylanit meelde.

Üks mage vikerkaar

on ööd ja päeva

täis kui joonlaud kel

sugulased välismaal

 

sugulased teistel pla-

neetidel kus loodut

tulevikus ei usuta

 

üks mage vikerkaar

on kui koduõpetaja

joonelt kolmekvartali-

tagune kodu.

04. 04. 04.

Ei oska.

Ei oska ilu ära tunda. Miks muidu nii palju kultuuri. Ma mäletan veel etnofuturismi tulekut: kas kirjanikud ise ka usuvad, millest nad kirjutavad. Mulle see deviis väga meeldis, kuigi nad ise kujunesid samuti eelmisteks. Mina näiteks eelmine pole , kui varem poleks minu peale mõeldud.

06. 04. 04.

Traditsioonide jätk on sama tähtis kui suguvõsa jätkusuutlikus. Kõik on õige, aga formaalsus , viisakus ja tõepärasus ei loe. Hea kirjandus taoliste nähtustega ei tegele. Ka viisakas ja heatahtlik naaber viskab enne ära kui ropp näss naise hingest. Näiteks võiks iga päev jalutada linnast Vagula äärde ja kallistada toda jämedat tamme, ja nii aastast aastasse. Kõiki neid üritusi nüüd muidugi kirjeldada. Kui kirjeldus kannab lugeda, on kõik õige.

07. 04. 04.

Surmast kirjutamine.

Surmast kirjutamine ja samas mõtlemine taolisest aeglase elu lõpust oleks õige lühike.

08. 04. 04.

Laste vanus ja nimi.

Lapse areng kuni 3-nda eluaastani on ju üks suur seiklus. Siis aga algab minu arust üks suur seikluste mahasurumine, et teha nagu tasa need kolm esimest. Tark inimene ei rutta ega kuku heast peast ka midagi õppima, vaid kogeb päevast päeva kogetut. Vanaduses tuletab ta meile seda ju pidevalt meelde. Aga igaks juhuks anname ka oma lapsele nime.

09. 04. 04.

Ürgmina. Üska minek.

Väga lahe termin, et ka nähtusega tegemist oleks, peaks vähemalt kolm osapoolt, ehk siis kolm ürgmina-vaadet kasutama, tean ainult et tegemist on mitte tagasi minemisega. Nüüd, omaenese tarkuse järgi; keegi lootuses olles nimetatakse lootuse definitsiooniks, näiteks. Jah, harmoonia olemasoluks ei pea fakte otsima.

11. 04. 04.

Mis on kasu? Kasum on mõttetuses - , kirjutan absurdi armastades , olles kõvasti kahe jalaga maas. Kuigi, ka Piibel seoses Kristuse ristilöömisega mainib põhjuseks ju kadeduse, viha ja mõttetuse. Kuigi nii kasu kui viha tuleb mõttest ehk siis tõesti mõttetusest. Võib olla on tegemist ohverdamisega, ei tea, tõesti ei tea. Mis on kasu!

12. 04. 04.

Kuidas käituda!? Võim käitumise üle ju nõuab vahel sellist küsimust. Elementaarsed asjad on häbiks inimkonnale. Sest kui meil ei oleks võimu käitumise üle, võtaks võimaliku tühemiku elementaarsed nähtused riikliku kaitse alla ja looduskaitsest räägitaks näiteks ainult vahetult enne valimisi.

14. 04. 04.

Pahasti. Ainult 4% inimesi teeb planeedil tööd. Ja ööpäevaline kohustuslik füüsiline pinge peaks tolle faktiga sama protsenti jagama. Hea on hea ja halb on halb. Sest mõtlemise kohta ei oska öelda. Kuigi väljas õppimine, paraku kampaaniana täna algas. Kui palju tööd tehakse väljas? Luuletustega on pahasti -; üle aegade hiilgav oma faktitäpsusega ja infotihedusega hiilgav nähtus, mis ei lähe protsentuaalsesse arvepidamisse.

15. 04. 04.

Üksindus. Õigemini üksindus ja kommertsiaalsus. Tänu lahedale äraolemisse on kommertsiaalsus oma kvantiteediga kvaliteeti asendamas. Nagu elus ikka; rohkem mõnusat äraolemist. Üksindus, õigemini üksindus ja kommertsiaalsus.

16. 04. 04.

Mister Bean ja Inglismaa. Läheb eilse üksinduse alla, vist. Üks pidev toimetaja, kari üksikuid nohikuid ümberringi. Jääb oodata honoraride saabumine. Palju filme, veel rohkem raha. Kes käskis Jeesusel risti kanda , ehk miks isa ja ema mind maha jätsid.

19. 04. 04.

Kadeduse terviseks. Ärge needke varast, sest võtke kadeduse terviseks, mitte kaitseks.

20. 04. 04.

Naised ja õiglus.

Uksekell eile helises ja eelmise suve sõbranna tuli külla. Ukse avamisega tundmatutele teedele mõistuse, avameelsuse, ootamatuste keerised  - kõik ühte päeva. Imestan ja kadestan kirjanikke nende olmetöös, mitte olmetöö kirjeldamisel. Ja veel ööpäevas olevat 24 tundi. Eelmise suve sõbranna.

21. 04. 04.

Roimarite nokud

 tuleb kõrva

taha panna

kas kiirelt

või mitmuses

 

kõige

tähtsam

on

keel.

See luuletus tuli, mõeldes Aime Hansenile, õigemini tuli luuletus, ja siis kogemusele õigustus.

24. 04. 04.

Tagajärje sündmus. Kas halvad sündmused tähendavad mind, kes on siin ja praegu, kus kas seljataga on tagajärg. Loodusepuändiga luule Aime Hansenilt toob teatud harmooniat. See on küll võõras harmoonia, aga dialoog looduga  tähendab ju kultuuri, ehk siis peale külma tuleb näiteks soe. Kui me vaid aru saaks et ilma kultuurita pole kõhedustki.

26. 04. 04.

Austus  - mehe ja naise pilgu läbi.

On täiesti kaks erinevat nähtust, mida näitavad ju tavad maailma antoloogiast; nondes terminites mis kajastuvad moraalis ning eriti ju demokraatia tulekuga. Ja et mitteintellektuaalina ei tunnista ma luubiga maakera uurimist, siis tuleb keskenduda nähtustele mis, kes jäävad austuse vahele.

1)looduse harmoonia  2)kahtlus looduse harmooniast 3)inimene on looduse kroon.

27. 04. 04.

Inimese vaim.

Surra võib iga hetk. Aga surra ei tahaks, kui siis vaimuna. Mis mõtet on lasta vigadel ju korduda.

28. 04. 04.

Häbe paljaks ja tänavale!

Luuletajad tänavaile. Mind jätavad paraku rahvasuunajad inimesed külmemaks kui need tänava nimed, kus konsultatsioonid äraelamiseks nagu toimuvad ja polegi mõtet ka mitte hõisata, sest luuletajal peaks näiteks nimi olema, mis võiks tänavaid meie vabariigi linnades ehtida küll, kui ta nüüd peaks sealt rühmaga tänavail olijatega mööda minema juhtuma.

20. 09. 15.

Nüüd siis taas kuukokkvõte. Ja seda aastate möödudes. See 28 aprilli konflikt tolle ajastuga on vist veidi palju keeruline või pisut rohkem ähmane, kui asjale kasuks oleks. Nüüd, kui kultuuriinimesed on meie valitsuse ja üldse parempoolse eluolemise ka tänavail maha hõiganud, tuleb minult selgituseks kirjutada inimesest, kes elab kuus 28 – 31 päeva, ja ei jäta ühtegi päeva vahele, mida ei tohiks öelda loojate kohta; reaalsus tapab kvaliteedi ju. Paul-Eerik Rummo on Reformierakonnast! Ajastu konflikti aga pole vist veel leiutatud.

04. 05. 04.

Elementaarne!

Tehnika arengul on nagu omaenese jõud. Inimese arengul pole jah enam kohta, kui, siis vananev ühiskond. Mis või kes tuleb väsimuse asemele? Kes soojendab minu aset, kui olen saja kolme aastane, ja mu keharakud ei reageeri või ei mäleta. Ehk tardumisest ärkamine! Tardumisest ärkamine ehk modernism, mis viiks inimese taas tehnika ja ütleme moe kõrvale. Ei tea, tõesti ei oska öelda. ISA kes Sa oled madalal... Harrastan dadaismi, ja sellepärast ärge vihastuge; on puudu pooled komad!

09. 05. 04.

Kurat võtaks! Kevad on väljapeetud sügis! Sest öösel kolme ajal lasti energiliselt uksekella. Sügise armukesed olid et jääda. Ei ole ma naistekütt, aga litsakama olendi säärejooks... Ehk siis esteediks pead sa jääma, ISA kes Sa oled madalal. Eetikaga pole kevadel midagi pistmist; - 51% positiivsust, mis pidi meie sees meie 49% negatiivsust valitsema. Albert Camus ütleks selle peale: ja päike pimestas silmi ja higi jooksis. Soolane higipisar ja päike, ning mina olen üks paljudest.

11. 05. 04.

Nulltolerants

Ehk paastu ajal juuakse kaks korda keedetud vett. Ehk tundlik inimene ei tohiks alkoholi tarbida. Ehk jälgi oma hingamist.

14. 05. 04.

300 aastat

Peale selle võiks inimese kohta analüüs tekkida!? Kas jääda mälestusel olnust kui inimesest, või kasutada lihtsalt kultuuri ehk nulltolerantsi kaugest ehk igavat reaalsust. Isegi muuseumi valvur võib rohkem kummitada kui valikuline mälu. Kuuendas klassis  toimus ühes ajaloo tunnis kreeka ja rooma vahel sõda. Kreeklane võitis – meie kõik, ülejäänud, plaksutasime.

15. 05. 04.

Haigus ja lootusetus

Mis jääb nende vahele? Nende vahele jäävad puugid ning nende vastane süstimine. Nii naljakas kui ka see ei ole, on just haige inimene harmooniline: nüüd muutused minuga võrdub muutustega ühiskonnas. Igakülgne pessimist sureb koos planeediga; , tema loodud maailma pole olemas olnud.

Minu arust.

16. 05. 04.

Ajaga kaasas käimine.

On õpetajaid, kel nii meeldib moraali lugeda, et patuoinad pidid lausa püsti seisma, et õpetajal oleks  viilida lihtsam ja mugavam. Ikka tööst viilimine ja ajast rääkimine peaks võrreldavad olema küll. Looja mitteavastamine ehk siis leiutamine ongi kultuuri üks saladusi. Autori enese teadmata.

17. 05. 04.

Olen õnnelik! Kell on 16 paiku.  Mis asi see õige on. Ei teagi. On selline hea , ja mis peamine – kerge tunne, kuigi olen tööl. Camus ütleks: liiga palju valgust. Mina tänu absurdifilosoofiale teen ainult head ju. Noorena sai rabeletud ja igasuguste asjadega tegeletud. Nüüd käin tööl ja puhkan. Nüüd käin tööl, ja puhkan.

18. 05. 04.

Eile öösel suri ta ära. Gunnar Graps on surnud. Nüüd on päevakajaline jutt kadunukese hoolimatu suhtumine rahasse – raadiost öeldi. Kõige sügavamad teoreetikud ja idealistid armastavad käperdada igasuguseid asju; üks anarhist tahtis Raekoja platsil anarhia  välja kuulutada. Las ootab veel mõned aastad, aastakümned. Igasugune rahulik hingamine on ootamine.

21. 05. 04.

Raev ja hirm.

Punkar Merca tahab meheks saada, täpsemalt Iraaki sõdima, täpsemalt on ikka nii et kaitsmine raevu ja viha eest ehk kui raevu ei kardeta ning hirmu ei vihata, tuleb hirm ja vaev Sinu juurde kui vaenlane, keda tuleb sõpradest veidi rohkem hoida.

25. 05. 04.

Jeesus ei olnud kinnine, enesesse tõmbuv. Ilmselt siis sotsiaalne olend; kus ilmalist töötamist ei tohiks segi ajada töötegemisega. Punkar Merca reameheelu sarnaneb minu arust elumehe arenguga, kus tööefekt eksisteerib nagu uusaasta raketilaskmine. Aga noh, palja andega jõuame peagi sovetiaega tagasi.

28. 09. 15.

Kuukokkuvõte aastate pärast.

Mis jääb siis haiguste ja lootuste vahele – ikka puugid ja kaitsepuukimine. Kuigi kõik meie aja Jeesused on ühed enesesse mitte tõmbuvad olendid, ehk siis kummitused; tulevad meie seljataga õiglus ja ajalugu. Jääb üle vaid kergendustundega ohata  - tulevik kardab meid! Mina pole kristlane. Meie selja taga tulevad õiglus ja ajalugu. Inimesel, kel elus pole olnud probleeme, ja kohtub iga päev nendega, on lihtsurelik. Või netikommentaator.

01.06. 04.

Kui mind rahule ei jäeta, jätan mina teid rahule. Nagu kultuurinirvaana! Eks? Ei ole ju. Reaalne läbipaistmatu elu, ehk siis kultuuriks me nimetame seda nähtust. Tegelikult me oskame alati joonestada detaili kolmvaadet ja ka korteri remonti teha, ja hakkangi korteris remonti tegema; kui mind rahule ei jäeta, jätan mina.

Kultuuril ei tohiks nirvaanaga rohkem ühist olema kui minul punktvalgusega; kah asi, kui valgustakse elu kontekstist välja tirimisega, ja mina pean toda kirjeldust pealt nägema  -, kah asi.

 

 

02 06. 04.

Eile streikis Saaremaa kaubanduskeskus. Seda et oli lastekaitsepäev ,ja alkohol tuleks poest välja võtta. Ka unerohtu enesetapuks peab aeglaselt sisse võtma – võib kurku ajada. Joome siiski selle napsu seal kaugel Saaremaal ära; saame kord rahu majja, või hakkame lapsi kaitsma – mõlemad asjatoimetuse toimikud lähevad streigiks.

Joon ka mitte juues.

17. 06. 04.

Loll, aga visa ja kokkulepped. Peab ütlema et ma olen aus ja loll, ja kuna kasutan 2015 aasta sügisest kevadeni loominguks aastatetaguse nii-öelda päeviku päeva mõtte repliiki, siis tulevad enesele seatud kokkulepped ellu ju viia. Visadus viib algul ideeni. Ja idee viib reaalsuse ellu.

27. 06. 04.

Narr ( narr ja turist )

Soovime aina uusi elamusi nii looduselt kui urbaniseerumiselt, ja seda mõlemalt korraga. Harmoniseerun nii minagi. Nimelt nõukaajal sai pidevalt oma töö kõrvalt ka sovhoosis tööl käidud. Hommikusel põlluserval sai kohatud ka kolme sovhoosnikku. Lõunaajal kohtasime taas. Ja nii sotsialismi kokkuvarisemiseni. Nõuame aina uusi elamusi nii looduselt kui urbaniseerumiselt.

29. 06. 04.

Töö kaitseks.

Ettevõte töötab plaanide, ja kõige vähem viha ning kättemaksu siltide all. Ettevõte ei kaitse tööd. Ega isegi mitte seadust, ja näiteks hümn vikerraadios ei huvita ega morjenda kedagi. Sest töö kuulub kindlalt religiooni valda. Sest kõige väiksem vaev on ta. Kõige suurem vaev on töö kaitsmine. Ka töötu olemine pole teab mis lulli löömine ju.

30. 06. 04.

Ja!

Jah, istumine on religioon. Tühi kõht läheb ka istudes aina tühjemaks. Istun rõdul, ja vaatan oma istutatud kaski. Jah, istumine on religioon. Tühi kõht läheb aina tühjemaks: istun rõdul, sest vaatan omaistutatud kaski. Nii harmoniseerun kõige ülejäänuga.

01. 10. 15.

Mida kõike pole ma elus juba näha jõudnud! Ära jõudnud pole aga midagi; ega see surematust veel tähenda. Seda et elu nulltolerantsi kirjeldades sõnaga – äranägemine. Realist elab ju päev päevalt äranägemuslikult. Nii harmoniseerime kõige ülejäänu. Väga ebasõnaehitus. Väga palju on sõnu tihedalt üksteise kõrval ei tähenda midagi head – tähendab pidevat uurimist. Värske õhk peaks väsitama – vot see juba oleks midagi! Prindin välja!

01. 07. 04.

Head ja pahad. Nojah, headel on elukoorma all ägamine nagu eluharmooniasse sulgumine. Sulgumine harmooniasse – hea, väga hea. Ikka ei saa aru miks halbadel sulgumised toimuvad tänu advokaatide lahtisele peale. Ka minul võiks pea mõigata, ja rohkem päevitada. Juhan Viidingu järgi jääme me ellu just tänu sellele elukoormale, ise ta nii kahvatu jumega olnud.

02. 07. 04.

Suur armastab hullumajas.

Armastabki.

05. 07. 04.

Kaheparteisüsteem.  Maailmas on jah kaks parteid. Üks partei on umbrohi, teine on ülesküntud. See viimane on mittesöötis. Esimene ei ole enam söötis. Töötamine tuleb poliitmaailmas pooleli jätta, sest töö on minu arust alati pooleli. Ja ühepartei süsteem oleks nagu koos töötamine.

 

06. 07. 04.

Postamendid. Ütleme alternatiiv kohale ja isikule või sündmusele. Aga postament on kontvõõrale; julge ettekujutlusvõimega või veidi tundliku minevikuga inimesele õpik koha vaimust. Võrus on Hundijala nimelises õllerestoranis taoline situatsioon; väljas seisab üks postament.

10. 07. 04.

Elada. Ei, vabamüürlastel on elu meilt  siin planeedil. Ütleme et meile õpetatakse see ära  -; too elu, mida me kuidagi  ära peame valima. Ma valin alati eespool mainituid, nii igaks juhuks, ma ise ka töötan vahetult. Ärevushäire ei ole haigus, vaid harmoonianähud.

11. 07. 04.

Vaatan. Vaatan telerist ajaloolist tantsu ning laulupidu. Ikka Ta alati nii eriline, kuigi 4 juulist saati on vihma sadanud. Vaatasin ja mõtlesin  - halba elu pole enam mõtet kirjeldada, siis kui vihmatuju peale tuleb, puutun maad , ja elan edasi. Kusagil kaugel on hirm, mis on teadupärast rumaluse protsent.

24. 07. 04.

Kui  sa oled seotud

tapahimulise naisega

( võib olla otsib temagi

kinnitust sellele et

tal on munad siis

hirmuta end

poolsegaseks see

tähendab loovutada üks

muna temakesele veel )

kui sa oled seotud

tapahimulise naisega.

 

25. 07. 04.

Kõik lapsed on ühesugused. Kõik täiskasvanud on samasugused. Oh! Otsi väsimusest ilu. Otsi väsimuse ilu. Väsimuse hetked on maailmaunest võitu saanud. Nagu otsiks nähtustele definitsiooni. Et leiaks väsimusest ilu. Paljud puud näivad näitavat vananevat rohelust juba.

27. 07. 04.

Ärme seda ööd valva

lähme maapakku parem

uni on vale teisik nagu-

nii valvab rahu kusagil

ikka tärkava revolutsiooni

paar öövalvurit ei saa

mind rivist välja lüüa

nad toodavad mulle

viha vaid õigel protsendil

täpselt inimeste kõhtudes

kõrvetisi tähendaks

haigust mis ööl laseb

ise magada haigekassa

kaardiks mis õhtutel

valmispandud hommikuid

ootama jäädes ei saa

öövalvur mind kõhust

kõrvetada; kõht hoiab

kokku, hoiab naerust

kokku nagu iga hea

luuletus võitleb vaimudega

vaimude vastu et

naer ikka peaks.

28. 07. 04.

No mis ma ütlen – igav on. Kuulame siis instrumentaalmuusikat! Paljude aastate jooksul nähtud tihedust ei ole mõtet ajal lasta hõrendada. Unustage, mis muusika meelde ei tuleta. Hea öelda! Ja paras mulle. Siis võib juba ka suu asemel kurk kuivada. Lihtsalt nii sama ka ei ole mõtet valetada: mul ei ole igav.

 

 

30. 07. 04.

Tahan. Selekteerin elementaarseid nähtusi ,mille järgi vahest siis esimesed inimesed lootsid omaenese tarkusele. Tahe, mitte tahtmine, kuigi kas keegi tollele minu esiisale ka midagi lubas, et midagi lootes ka tahta? Nüüd aga tuli minul, lihtsal lihtsurelikul taoline tahtmine; kas august tuleb augusti moodi?

06. 10. 15

„Kui sa oled seotud“, on minu lugemislaual üks lemmikstiili ja ikka suurmeistrite poolt siis kirjutatu. Too „ärme seda ööd valva“ on aga üks petumäng, tuleb nüüd aastate möödudes ikkagi veel  meelde. Sest dada, ehk siis automaatne inspiratsioon on vahetatud tänase toimetamisega; polnud originaal enam mulle endalegi meelepärane. Aga ikkagi omad lapsed! Tänane toimetus ei jäta meelde autorite nime, vaid sealt õpitut.

02. 08. 04.

Kunagi tulevad kõik päevad

tagasi mälu nõrgenedes

suhtega päev päeva vastu

nagu haridus sünni vastu.

03. 08. 04.

Michel  Foucault  „Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul“. Kriitika pajatab asjaolust, et veidi enne klassikaaega löödi hullud kaigaste ja kividega taludest, linnadest minema. Ja klassikaajal tekkisid esimesed kinnipidamisasutused, kus õlg õla kõrval vargad, pederastid ja isegi kerjused. Mis mul selle infoga peale hakata; mis mul kosta detaili kolmvaatest või näiteks jumala vihast?

07. 08. 04.

Taas. Taas kaob elutunnetus ja vene keel. Jan Kaus räägib vene keele kadumisest ja põhja – eestis soome keele unustamisest. Elutunnetusest vahest niipalju et tunne elu, ja keel ajab juuri oma taastuleku teooria, igavese taastuleku omaga. Teoreetik , aja omi asju igavikus.

10. 08. 04.

Huvitav, ikka kirjutan veel luuletusi. Ennevanasti andis kirjutamine mulle midagi orgasmitaolist, vähemalt midagi peale orgasmilist rahu. Ennevanasti, nüüd ainult kirbet nostalgiat. Nagu vana, sõjas kannataja õhkab taga noorust, mis omakorda ühes tsüklis vangilaagris möödus. Kell on momendil juba uues päevas ja aeg magama minna.

18. 08. 04.

Vead. Ka prohvetid teevad ( tegid ) vigu. Suurim viga on oleviku või mineviku valik. Ma mõtlen indiviidipäraselt ju, aga ühiskonnas siis suurimaks  oleviku ja mineviku valik. Lihtne nagu vene vilt.

Vead on harmoonias. Ka nn. mitteharmoonilised vead  - kas nad on kultuuri pärusmaa oma kunstipärasusega, või rumal on ennasttäis lihtsurelik, liikudes ühiskonna valikutes mainides tagasihoidlikult: minu arust, pole minu arust mingit vahet.

21. 08. 04.

Energia on sisemine harmoonia. Viha ja armastus oleks vahelüli, ütleme tunnel. Kui teaks milleks, ei vihastaks , ning armastaks muudkui. Sest energia on sisemine harmoonia. Kui teaks kelle armastus algab armumisest. Kui teaks, kelle armastus algab armumisest.

24. 08. 04.

Sitt ei lahustu. Läänemaailm jääb moraalselt lõpetamata idast ja lõunastki , ja seda maailmalõpuga seoses olevate testamentlike varjumonopolidest ennem. Õhk iseenesest ei hinga, aga haiseb küll. Mis sitta puutub, siis linnainimesena saan toetuda ainult õpitud haridusele, mitte elukogemustele. Sitt ei lahustu.

25. 08. 04.

Siiski tahan ütelda. Kui ühe nähtuse kadumise piiri tabades ikka uue kohta äraunustatud vana ütleme, siis piir iseenesest peaks midagi igikeltsa moodi olema; 90-ndate absurd ja sürrealism sai ilmavalgust näha just tähistades modernismi lõppu. Mul suri 1978 aasta augustis vanaema, meie uue korteri esimene lahkuja.

27. 08. 04.

Alates 7 klassist olen üritanud edevusest ja kerglusest midagi nagu kirja panna . Haridust on mul nüüd 11 klassi. Tähendab: - aeg lendab õppides, sest miks muidu pähe sai tulla edevus ja kerglus, ning just taolises kontekstis. Jah, olgem moraaligi lugedes akadeemilised, sest näiteks igasugune seiklus on hirmust.

28. 08. 04.

Hirm ei ole nagu seotud konkreetse inimesega. Peamine on nördimus oma argusest

30. 08. 04.

Jäta patt mäe tippu. Ikka seda et patukahetsejad ronivad kivi veeretades  mäkke, et sealt too viimane alla veeretada. Jäta patt mäe tippu, aga veeretamist võta nagu täiskasvanu täiendõpet. Nagu asjaolud, ehk teated aforismidele väljakud. Nagu asjaolusid , ehk teateid aforismidele väljakuid.

31. 08. 04.

Romantika ja luuletajad. Midagi parempoolset, kui majandus-poliitiliselt võtta?! Sest vähemalt 60% luulevihikud on kirjutanud idealistid, oma võrdõigusliku maailmavaatega, ja kuhu jäävad ülejäänu minu arust antud protsentide romantikud, kui nad on parempoolsed? Ehk elukogemuste valda.

13. 10. 15.

Jah, igasugune seiklus on hirmust. See vahest oli tolle suvekuu deviisiks. Immitseb see alateadvusest, ja pole siin midagi häbeneda; oleme ju kõik tegijad: päike paistab teatud distantsilt kõigile võrdselt. Ehk siis igasugusest hirmust on tunneli lõpust näha seiklus.

02. 09. 04.

Harmoonia või sümmeetria. Seksuaalenergia pidi domineerima, eriti muidugi psühholoogias. See akadeemiline elukogemusharidus on üks igav nurk elus. Äkki hoopis munandite maha lõikamine toob rahu planeedile; vähemalt naisõiguslased sõimavad veel teravamalt, sest mehed need viimsed aastad aina istuvad ja ootavad. Viimane nähtus meenutab elukogemust. Jah, harmoonia või sümmeetria.

03. 09. 04.

Kuna. Kuna reaalsus on kaheteraga mõõk, siis peab seda mõõka vaatama mõlema silmaga. Kvantiteet on elu peenmehhaanika ju. Rohkem haridust, raha, armastust ja rumalust. Maasoola raputab igikeltsana pööbel. Palju tervisi, pööbel. Kvaliteet on-oli nõukogude ajal märk. Näiteks.

05. 09. 04.

1819. Haripunkt tehnikalõhkumise kampaanias, mis tõi Manchesteris augustis surmanuhtluse kehtestamise. Masina purustamise eest surmanuhtlus. Masina sünni eest igavene elu 21 sajandil garanteeritud. Haiguste ravi kontrollitud.

12. 09. 04.

Püüe on lihtsaim ja raskeim. Inimese püüe paradiisi ei eksita vaid sinnapüüdlejaid. Ma ei tea, kuidas surnutele see planeet korda läheb, igatahes tavapäraselt iga siinviibija saab tunda maapealset paradiisi. Aga aeg toob meile tavaliselt uue paradiisi. Ja viib vana kultuurifondi.

12. 09. 04.

Miks?

Miks kulgedes? Alkoholipoliitika kuulub nüüd kindlalt religiooni valda. Me kulgeme viina maailmamerel ja meid uputavad seal seaduseparandused, ja nende esimesed kuni kolmandad lugemised Riigikogus. Lõpeb see antud vähemuste erivajadustega inimesteks tembeldamisega. Tehakse mugavamad olmetingimused ning kättesaamine erivajadusega inimesel  ehk siis alkohoolikul soodsamaks . Õigemini, reaalsus magusamaks.

19. 09. 04.

Ajavaim kui majavaim. Majas käib valesse surnuaeda maetud vana naise vaim. Majavaimu õigus on erinevuste tunnustamine. Talupoja ajavaimul, erinevalt  meie, elavate postmodernistlikel kavala talumeheajastul pole nii ehk teisiti mitte mingi kultuuritausta viljelevail ,kui  800 aasta orjaelu jätkavail suhtekorraldajana näib silmis vaid viha. ( Teksti võtta kui proosaluuletust, mitte aforismimaigulist päevik-romaani)

20. 09. 04.

Üksinda elamine. Introvert ma ei ole; õigemini, introvert on minu arust rahvamassi üksindus ,mis 800 aasta jooksul on rumala vihana meid kokku sulatanud. Mina ei ela kunagi üksinda, olen lihtsalt üksinda kodus. Ja seda juba teist aastat. Mitteüksindust tõestab vahest minu teated siin, mis on mu aforismidele kui väljakud. Nii et ikka üksindus.

21. 09. 04.

Indigo lapsed.

Mis loomad on loomad, kes ei ole  loomad. Õige vastus on: linnud. Kui valida hüperaktiivse või normaalse inimlooma vahel, siis näiteks indigo loeks neid tekste siin ilmekalt ja veidi enesesse tõmbunult, omades täielikult viit klassi haridust.

22. 09. 04.

Selgeid küsimusi omi vastustele. No see lause: ja kaanon on ajale ( antud ajastu ) positiivne, teda järgida negatiivne, on üks selgemaid vastuseid enne küsimusi. Küsimusteni ei ole 43-aastasena võimalik jõuda. Kahju!

23. 09. 04.

Sven Kivisildnik ja tema looming.

Sven Kivisildnik on üks suur meie. Minatagu minu meelest ta kui palju tahes; meie kirjutame, ja meie loeme ka. Söö ise ja pese nõud ka. Kahjuks ei suuda kõrvalseisjana koos kellegagi ära uppuda, sest uppuja päästmine on uppuja enese asi.

26. 09. 04.

Kõrtsu-test Sai testitud jah! Istusin üksinda, et mitte suhelda  - see on sama mis osaleda sõjas ja tappa tulevase rahu nimel. Tehes vigu, et kaotada eelmised. Et jõuda maailma esimeste vigadeni. Maailm on meiega kõrtsus; hommikukohv ergutades testianalüüsija ausõna …

27. 09. 04.

Kriminaalfilm on hea luuletus. Ehk siis luuletus, mis ei saa halb olla! Isegi siis kui film pole suurem asi. Tõestisündinud lugusid on poogitud värssidesse aegade algusest. Miks ei võiks luuletused veidi segasemad olla, miks tõesti sündinu omab veel kõigele vaatamata ka inspiratsiooni.

28. 09. 04.

Inimene.

Inimene elab vaid ilusal hetkel. Me oleme justkui pidevalt noored. Minu definitsiooniks on ilusast hetkest väljatulemise hetke äraõppimine.

Teise mehe orjakaupleja veri.

29. 09. 04.

Jälle!

Jälle kuulsin, nägin – nüüd siis eilses OP-is halamist noorte kultuuri allakäigust. Tegelikult peaksime rääkima, kirjutama meie, eestlaste noorest kultuurist. Või vastupidi: vanemad inimesed vaatavad hommikuti moskva televisiooni, et saada teada mida selga panna. Moskval pidavat olema mingi kosmose-värk, kus fikseeritut Võru linna ilm. Vanad tädid olid, et jääda!

18. 10. 15.

Ikka kumab läbi mingi pettumus; midagi või kedagi nagu oleks mulle liiga teinud.

Minu isa looming on rahvapärane, ja seda päris tõsiselt kohe. Vahest keegi kunagi midagi Kalju Pugasti loomingut avaldabki veel, aga minu vanaisa oli kunagi Tallinnas kõva mittekuulus kirjamees. Kuulus kullerkuputamine oli nähtus, mida kasutasid kirjanikud nääklemiseks omavahel. Asi seegi!

02. 10. 04.

Kassiahastus – sõit teiseilma – puhkus reaalsusest – sõit teiseilma – hommikusöök – sõit teiseilma: jaa-nii-edasi. Need nähtused kuuluvad kultuuri alla. Hea, kui huvi jääb! Asi seegi!

03. 10. 04.

Kättemaksuline

arvuti

mälu

kustutamise

taastumisel

vaatab

vastu

tohutu

sügis

sügis-monitoride

fataalsus –

sinine silm

ning

arvuti

tööst

tilguti

vutlareil

vasardab ta

üksikuna

veel.

04. 10. 04.

Poliitikaminutid. Respublika tunnid on loetud. Kolm tipp-parteid pluss neljanda tipp-partei esimesena äramainitud tehtud viga on orgaaniline, nii et kõik on sümmeetriline ja ajaloo mõttes harmooniline. Praegugi veel tunneks nagu keegi vutlareil vasardaks  vee tinane ennustus.

06. 10. 04.

Paljud õpilased loobuksid meeleldi reaalainetest, et sügavamalt õppida omi lemmikaineid. Mulle meeldis noil aastatel linnas hulkida ja üksinda pihku panna.

07. 10. 04.

Töö on õige ja kasulik. Nüüd kui tõesti juhtub ,et arvutimaailm on tulevikus nii õige kui kasulik , ning töö on õige ja kasuliku paralleel-ori, siis õpin arvutit kasutama, nagu kunagi olin sunnitud käima õppima. Kangelane, keda kästi kõndida, longib internetti, et lõpuks käima õppida.

16. 10. 04.

Veider

Ainus tänamatu töö, minu arust, on sukeldumine teise inimese fantaasiamaailma. Ma siin kirjutan: ei ole see siin kirjutamine ja viimase lugemine pooltki toda kui sukeldumine autori maailma.

Koera hüpnotiseerimisega seoses saad vastuse talt nii 3-4 päeva möödudes: soovitus kutsikalt kutsikale.

17. 10. 04.

Kes kurat!? Need, keda nad julgevad kujutada häguste silmadega; vaikse inglihääle ja kinnise irooniaga laussaamatu praktilise mõtlemisega nn. 3-7 cm. kõrguse aurarõngaga paika panijaid intellektuaalidena meid, mitteloojaid ,oma nõiutud algharidusega loodavad ka meid, ikka veel mitteloojaid, omasugusteks võluda, siis ausalt öeldes: mina olen ikka häguste silmadega nohikust teie.

Häälekõrgused kepiga

visatud tummal

mõttelt viidud häält,

tähed nii madalal valgusel öeldud

Nagu märtrid sünniksid hammaste vihast,

miks nad  siis muidu nii krigisevad

hambutult lihas.

20. 10. 04.

Massikultuuri tapmine ehk partisanisõda. Massimeedias algab UEFA jalgpalliklubide meistrite karikas, ja seda kevadeni küll välja, aga poolest ööst hommikuni, kui aeg massikultuurile survet üldse avaldada suudab!? Võtame aja välja. Järgi jääb asjalik, veidi neljapäevasi hommikuid mittearmastav postmodernism. Ehk siis elu on aeglane suremine.

22. 10. 04.

Poisike.

Aja kulgu omamata – õigemini tunduvalt lühemat aega läbinud inimolend. Järjepidevus. Tegelikult siis vananemine, mis küll peaks 55selt algama omaenese vananemisega, mida kultuur oskab kiirema ajakuluna kirjeldada, mis pole õnneks vale. Siit ka võiks alustada deviisi: otsi kultuurist liitlast! Sest reeglina on laps veel rumal.

23. 10. 04.

Kultuur on eelkõige kõlblus. Ei uskunud, õigemini kust otsast-, ei saanud ma aru. Nüüd võiks kirjeldada meid, inimesi, kui väikeste eriarvamuste põimikut üheks terviklikuks armsaks veapõimikuks. Kirjuta ainult üles! Ja loe igaks juhuks üle ka. Äkki mõni kirjavea kurat ei usu sind.

25. 10. 04.

Maanteed. Maanteed teevad vonka ja vonka ning seda linnalähedases piirkonnas, kus tihti kevad- sügis hooaegadel võib Üllar-poissi jalgrattaga sõitmas kohata. Sõidab ta suhteliselt kiiresti. Ma tahtsin kirjutada; tunne ennast, ja sport tuleb oma rahaga ise sinu juurde. Ära istu ainult jõe ääres, kust möödus sinu vaenlase laip.

29. 10. 04.

Teema on sama mis loo pealkiri. Luuletustel mõnikord ei ole pealkirju.  Mis tähendab et ei ole!? Fiktsioon teemana ju on olemas. Ka teema kui fiktsioon on võimalik kultuuris välja lugeda. Sulgeda end luuletustesse pole kahjuks võimalik. Ei saa emmele kööki kirja jätta, et kuidagi ei saa kartuleid võtma minna ;- muidugi ,sai luuletuses oldud ju.

22. 10. 15.

Jah, sai aja kulu omamisest, ja seda 11 aastat tagasi ,kirjutatud. Siin ja praegu võikski kirjutamisest kui sellisest jätkata, sest juba kolm nädalat olen töötu ja mis aeg see selline on, mille kulu tööga kinni ei maksta, pluss avanss ning maksud.

01. 11. 04.

Pole Imet ilma kampaaniata. Praegu käib Eesti Vabariigis kampaania ristiusu ja üldse religiooni vastu. Praegu käivat vale vastu kah kampaania. Ja seda aastatuhandeid ju. Sponsorid lubavad vahel selliseid vigu ;- eelmisest jääajast on veel järel paar paari kivikindaid, aga töölised juba ära surnud on.

03. 11. 04.

Elu raiskamine. Peab teemast mööda vaatama. Need kaks lauset on kirjutanud nagu Sass Suuman oma surematu epigramm-luule stiilis. Aga ongi nii! Ela oma elu, ehk siis mine elu raiskamise teemast mööda.

05. 11. 04.

Omanikuõigus. ( Omandiõigus ). Tegelikult on asi hoopistükkis niimoodi et omandiõigus vihastab omandiõiguse peale. Ja omaniku õigus on asjad fikseerida ja ülejäänud sugulased maha rahustada.

Oma asi, mida sa selle all mõtled, ainult et seadust rikkuda ei tohi.

06. 11. 04.

Kui  sul on kliendiks pank.

Aga kui su kliendiks on pank, oled 8% inimeste hulgas. Juhtub ka katus, seinad, voodi ning riided seljas, oled 25% hulgas. Mitu varju on planeedil maa? Vastus on 75% varju. Mitu varju on, kui sinu kliendiks on pank. Astu sotsiaaldemokraadiks! Koha leiad paremini varustatud linnades pika varjuna ta kontori.

07. 11. 04.

Ära, siit ära! Miks nii paljud inimesed kurdavad minu arust valet nähtust. Inimene peaks võtma päev korraga, ehk siis olema korralik inimene. Alandlik, paraja huumorimeelega alati uudishimulik indiviid. Indiviid, kes pole veel isiksus, ja pole ka enam mitte isiksus.

09. 11. 04.

Sain kokku sõbranna Annega. Tuli mulle külla; vist seose kristlike aluskohustustele ta liitis uudishimu et saada kokku vana pool-armukesega. Teemaks usklike (enamuse )  arvamusvaevuse – lihtsate inimeste arvamusest. Armastuse vili.

11. 11. 04.

Elagu lihtsad asjaolud. Riikides, õigemini isegi riigistruktuurides võiks 6-8% kirjaoskamatuid inimesi nii-öelda omi töid ja tegemisi meiega, targematega , asjaolusid ja nähtusi kirjeldada oskavatega läbi elada veel lihtsamaid asjaolusid. Olgem kõik rõõmsad paberi üle!

Tööandjate taha

peituvad ülemused

maailma parimad pä-

evad mitmuses sünnivad

kus kõige mustvalgem

asi on elekter

kes jälgib võõra naise

surma – pärast seletab:

olen vana sõnast

maailm

surmast mööda

ehmatanud.

12. 11. 04.

Mida vähemkandvam on nähtus, seda lihtsam on seda õppida. Ennast tagasi hoidmine toob reaalselt kaasa sama mis ladina keele algõppe esmased kursuse päevad. Midagi ega kedagi hindavalt ei kanna veel. Inimene võiks end julgelt 40% näiteks vähem pesta, seoses naha kulumisaja ja vedelike negatiivsete kõrvaltoimetega on see isegi kirjapanemist kandev.

14. 11. 04.

Ärge tegutsege, kui olete hirmunud. Selle asemel arendage kannatlikkust. Seda elamise ainsat kunsti, muidugi kui pole tegemist kirjaoskamatuga, tuleb inimesel lausa omil õlgadel kanda. Aga hirm ise juba ehmatab ära, kust veel siis see elamise kunst, rääkimata äraelamisest. Mis kirjaoskamatus veel elukunsti puutub!?

15. 11. 04.

Kuidas purjus peaga seda vanainimesteasjaga tegelemist nimetatakse! Ah! Olen esmaspäeviti sõbranna Annega, tolle usklikuga, kohtunud. Tema mõtted ja hobi – käib mingil kristlik-ajaloolis-filosoofilisel kursusel; ja püüame nüüd elukogemust kursuse pinnal arutada. Aga kuidas kristlik oopium statistiliselt kui dialoogi tasandil elukogemusega ilma ilmutiseta mõjuda võiks?

17. 11. 04.

Ega lapsed ei tea, et nad kunagi täiskasvanuks saavad. Aga surm tuleb kui kultuurivaramu külmast kirikust – lapsed seda ei tea, nagu meiegi.

18. 11. 04.

Naljategemine viib varem või hiljem filosoofilistele radadele, mis on omakorda veidi kurb-naljakas: tee tööd ja siis tuleb ka armastus. Kurbmängu mängulust. Mis sa kostad, ära kosta.

 

 

 

25. 11. 04.

Maailm tajub aga

ei taha ära surra

 

pikal ärasuremisel

seeni praadides ning

tulevikus kas või enne

uut sündi seda lahjat

metsaandi süües lööb

kõht ka sööjale reaalse

tunde mida balti ketina

oled juba nüüd

harjunud.

 

29. 11. 04.

Iga kogemus annab juurde negatiivsust. Ainult kultuur on kui mitte vabastaja, siis vähemalt vahekohtunikuna siin kuulsaks saanud. Meenutame kas või  A. H. Tammsaaret või „ haiguste ravi kontrollitud …“ autorit, autoreid. Nüüd oleks aeg ainult negatiivne stiimul kultuurikaanonisse viia!

29. 10. 15.

Kogemustest võiks nagu ruumi ja aja kulustki, veel pikalt ja pikalt kirjutada. Sest lobisemine antud juhul ei kanna. Ei ole see looming ka teab mis kogemuste kogum, pigem kogemuste nähtamatuks muutmine. Asi seegi. Asi seegi, kui kedagi loominguliseks nimetatakse. Ruum ja aeg kulutatakse nagu nii. Nii kulgemise kursis.

01. 12. 04.

Nutikuse surm.

See surm peaks olema tarkus.

02. 12. 04.

Veel sada päeva moraali.

Loomad peavad nutikad olema, et ära elada. Omas nutikuses on nad nii kaugele läinud et maksavad isegi üksteisele palka. Mitte seinast, nagu meie, rumalad, vaid otse looduse nutikuse omast nii-öelda tagavarast. Loomad peavad juba kord nutikad olema, mis teha! Äraelamine kiidab tegijat.

05. 12. 04.

Miks peaks naise säär pikk ja peenike olema. Peenike ja pikk raha, mis muud. Ei muud kui paksult panda tundeid; üks tihe aju teise poole mõte ka veel. Mehest otse teiselt poolt. Välja arvatud sotsidel muidugi; su mehe tunded õhinal hingel on valus vaid ebavõrdsus. Noil maailma mis iganes situatsioonidel, mis iganes kes ja kus ning millal ja kellega. Kes iganes ja kus hoiaks hinge kinni.

08. 12. 04.

Vaatasin eesti filmi „Hullumeelsus“. Ja taipasin lõpuks miks see film kunagi ära keelati. Ikka sellepärast et ka tulevikus häid filme tehtaks. Vasakpoolsed tahavad ideetasandil kirjanikele riigipalka. Tooge ka too idee tasand lausa reaalsusse ja siis kaotage nii ruttu kui võimalik, või veel parem  -  keelake ära.

11. 12. 04.

Vaim. Vaimu stiimul on mul nõrk. Sest pidevalt mõtlen loomega seonduvalt. Peaks end vabaks laskma, nagu Õnne 13 mainis. Poole tunni asemel võiks too pereseriaal tunnine ehk olema. Minu stiimul tuleb tund tunnilt järele.

13. 12. 04.

Töörügaja Üllar. Jah, pidev intensiivne enesega tegelemine on vaevarikkam, kuid tulemusrikkam, kui riigitöö või raha eest teenus üldse. Selge nagu seebivesi. Nii lihtsat fragmenti ma kirja vaata et pannud veel polegi; sest tulemused tulevad tuleviku igakordse tulekuga. Teeni teenitut olukorda.

14. 12. 04.

Miks?

Miks keegi pole küsinud, mis on natüürmort. Ehk siis vaikelu. Ühte vastust ma vist tean. See on see kui aasta aega ei pea kööginuga teritama. Sealjuures on elu köögis igapäevane. Mõikan midagi ka asja huvitavamaks tegemisest; tuleb lihtsalt eelviimane ja eeleelviimane lause ära vahetada.

15. 12. 04.

Võetakse puhkuse arvelt

maailmale statistikat

uut palgapäeva nagu

ootamas harmooniat

kuu aja jooksul

sa kui mustandit

tühjust mustalt

portfellis kannad nagu

muuseas kirja pandud

mõtteid kuu aja

jooksul kirja.

 

16. 12. 04.

Stabiilsust

kardetakse nagu

keset lihtsat

elu nagu

tasemele nimega

igatsus.

Pole midagi lihtsamat targemaks saamisest. Pole raskemat loobumistest loobumiste vallast. Veel hullem juhtub olema situatsioon, kus sa eladki situatsioonis, kus polegi võimalik end praktiliselt väljendada; - jääb vaid enesekeskne unistus tasemele nimega igatsus. ( Väga lihtsaks läheb see tekst )

18. 12. 04.

Lihtsat juttu lihtsa inimese käest. Nii lihtne inimene ongi vahest see sita kokku keeraja. Ja kunstnikus ja kirjanikus on peopesa, kes toda sitta kannab. Vähemalt sotsiaalses mõttes ta peaks nii käima. Elu planeedil Maa ilma inimesteta  - no andke andeks!? Vastupidises olukorras. Olukorra vastupidine kirjeldamine.

19. 12. 04.

Aasta aruanne. ( head vana-aasta lõppu)

On ju meie rahvuslill rukkilill euroopa põldudelt  ära hävitada jõutud. Ja sellepärast mõnes eraaias, tublil põlluaretajal ,see kindlalt veel 200 aastat kasvamas. Mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vahest võiks määrata rukkilill materiaalsete asjade hulka ja siis ta aastaaruandega maha kanda. Viimase kirjeldajal on vist hea süda.

21. 12. 04.

Lihtne olevat ilus. Ilus ka.

Jõulud võiksid edaspidi lastepühadena omas nimes välja paista. Omas nimes välja paista nagu omas mahlas. Laps on alati ime; omas mahlas täiskasvanutele – mitte lastele enestele. Nii et mitte tulevikuski narriks jääda, õigemini olla jõulude ajal normaalne. Norm on üks tihe eneseõigustus pluss varju õigustus. Õnn ka muidugi.

25. 12. 04.

Pimedate ööde valed

võivad omada hüsteeriat

vaikida mille lauluna

on kultuur ankruketina

õis öösel kasvab

noorel tütarlapsel

kevadsügisjope seljal

nimetus nii õhuline

et nagu polegi

kumbagi olemas

 

tütarlaps ohkab müüjana

aga

jope on sõnadega koos

sõnadeta koos.

 

27. 12. 04.

Arvuti ja reisimine ja hiina.

Arvutist ma suurt ei tea, kuigi algõpetuse kursusel sai, nagu me kõik, käidud. Reisinud ainult seoses oma esimeste raamatute müügiga. Jääb üle vaid Hiina. Kord imestati jutujätkus olevate teemade mittehaakumiste üle reaalsesse ellu. Istusime sõbraga restoranis ja jutt käis biitlitest. Üks maamees imestas: kas nu mehe ka teid tiidvä!

31. 12. 04.

Ei võta metsast kuuske! See on sama mis paljulugenud intelligents, kes tahab olla intellektuaal. Midagi ideaalis kulgemist: see olin mina kes rääkis. Kas te kujutate ette: mina räägin. Kuni tekivad rääkimisest harjumus, kuni tekivad harjumisest rääkimised. Mul ei olegi seda kuuske kuhugi panna, ja jõulud ka ju läbi.

03. 11. 15.

Nüüd siis taas see kohustuslik tagasivaade. Kunagi olid meil Vene rublad, kus asju ajasid piletid, vähemalt nii olid need  ju nummerdatud; pilet 3; pilet 5 jne. Meie meid nüüd algkursustena kas või internetiharidustes enam ei ehmata. Rahaga vaesus kummitab nüüd! Vaesusega kurge ei püüa kuvari külge. Meie meid jälgides ja kritiseerides. ( Kirjutamine läheb lausa nähtavalt stiilist välja)

02. 01. 05.

Miks? (jälle )

Kumb Eesti haiseb rohkem. Ilmselt see kes on lähemal

03. 01. 05.

Meie. Meil.

Meil on tööjuures kass, isane keda armastavad, vähemalt omamoodi ,kõik. Ka katlakütja, keda kardetakse nagu surma. Aga armastuse kvantiteedist ei tahtnud ma siin kirjutada, vaid alkoholismist kui elustiilist. Joodikul esinevad rõõmuhetked, ootamatused, ehmatavad reageeringud, külma – sooja vaheldumine, alateadvusest tulenevad nähtused. Isegi sünnipäevi tähistatakse. On esinenud paar pulma, kirjutamata matustest, ning aastavahetustel soovitakse kõike head järgmisteks aastateks.

06. 01. 05.

Loom. Looma juures. Ööpäevane kogemus on mul olemas. Tekib midagi täieliku harmoonia taolist. Tundus vähemalt nagu mitte ühtegi vale liigutust realiseerivat, ma mõtlen siis lisa liigutusi. Õpiks mõne nädalaga normaalselt elama. Tuleb arvestada aga ka elu planeedil maal toimuvaga.

Inimene. Inimese juures. Sümmeetria on. Ka esinevad erinevad värvid.

08. 01. 05.

Humaansus. Ja ei mitte ühtegi valikut. Omakorda kõik valikud kuuluvad just humaansuse valitseva humaansuse valda.

09. 01. 05.

Tammetõrud ning tamm ise.

Kui naised oma loomult liialt intriigi harrastavad, kui mehed proovivad eluvärve eristada, siis võiks inimkond viia näiteks suure tamme alla tõrusid sööma. Sööma sellepärast et see käib elu juurde ning mingi aja pärast tekib looduse enese poolt kontroll; ülelugemine sotsiaalsel pinnal.

12. 01. 05.

Lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurirahvana edasi areneda, võib samuti arengu alla minna. Nime saab kirja ju lihtsalt kulgemisega. Vahest see uus situatsioon seos Euroopa Liiduga pikendab halenaljakat tiksumist. Muide, harrastades rattasõitu kummitab mind metsateedel tihti situatsioon, kus tuleb vastu talumees, ja ei juhtu midagi. Siis tuleb järjekordne saatusekaaslane  -  nii tuleb mul enesel relv välja võtta et … Meenutades eelkõige ajalugu, ülejäänu kujutage täpsemalt ise ette.

Lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurirahvana.

14. 01. 05.

Aga miks ei suudeta kultuuri asendada näiteks kultuurse inimesega. Ei peaks tol juhul seda naljakat alternatiivi riik kinni maksma. Ega tühi kõht on ikka esimene kandev situatsioon siin-maailmas. Sest eneseväljendus kellele? Aga inspiratsioon kust? Või näiteks kommertslaulu tüütu refrään, kui samas oskan ja tunnen lausa kohustust armastada nii riiki kui naisterahvast.

15. 01. 05.

Hinded peavad postmodernismi ajal varem või hiljem kaduma. Nagu soovitakse seda selle seisaku aja alguses. Objektiivsuse ja täpsuse nimel siiski täname – kiirustamise eest, sest näiteks mina elan veel, ja on mille üle ametnikke kultuuripõllult veidi narrida. Nüüd võiks mõnusa lõdvestumise eest ühe kiiduväärt mittehinde saada, sest hirm on rumaluse protsent. Minu arust.

17. 01. 05.

Tänavalapsed kaovad ainult ühe linna kadumisega  - Tallinn. Maalapsed sünnivad iga surnud või teadmata kadunud linnatänavale kunagi mahtunud väikese asemele.

Muru kasvab nagu halvasti organiseeritud riik – Inglismaa Maapagulased loovad õnne ja surevad nalja pärast. ( Liiga proosaline, vabandame! )

18 01. 05.

Kultuuritankistid ja nende minutid ajas. Moraali lugemine on teemana alati üks, olenemata lipu värvist Toompea tornis. Ja harmoonianähud pole ka haigused, nagu näiteks ärevushäire. Ärevushäire ei ole haigus, vaid harmoonianähud  - nii vahest. Igatahes Kivisildnik on üks meie hulgast, meeldib see talle või mitte.

20. 01. 05.

Ega vist kogemustest kogemus, või minevikust minevik ole ka tulevikus midagi.

21. 01. 05.

Tuled viivad oma kärme ekraani

aga ma mõtlen siin elektrivargusi

aga olelusvõitlejana võtan sõna:

vennad Voitkad peaksid siiski

metsades elama

mida paraku õigustatult ka

tule surmaks võiks tembeldada

elu metsades on

inimesed oma vendadega koos.

 

22. 01.05

Infotankistid. Kes nad on? Nad peaksid minu arust olema teatud rühm asotsiaale, kelle info on tipp-poliitikud küll enesele mõelnud, aga looduse tingimused on sümmeetriliselt karmid. Ja ei lase tingida. Ameerikas on analoog asepresidentide näol; - kes räägivad seda, mida presidendile ei sobi.

23. 01. 05.

Kõik on jäädavalt õige. Ma ei mõtle siin postmodernismi, kus kõigil ja kõiges näib õigus olevat, ning vaidluses ei kujune tõde. Vaid mis on Rahvas. Või kes too on? Ka mitte ei mõista selle alla inimeste jumet ja paikonnale omast enesekorraldusi, vaid seda et kõik on jäädavalt õige.

24. 01. 05.

Vabaduse sammas omale kohale! Valigem! Valige ta omast südamest kuhugi kõrgemale, arvatavalt kaugemale õlgadest. Kevadel tuleb palja tagumikuga põllule kükitades õige künniaeg ära määrata. Praegu on veel aega mõelda.

26. 01. 05.

Vaatan „ Foorumit“ Pealkirjaks panen: miks Eesti president on nii loll? Väga keeruline nähtus see jumala hääl. Ega maailm püsib mitte kogukondadel ja riikidel, vaid umbes 60% rumalatel – naiivsetel inim-probleemidel, kus seadusandlusel peab luuletusega võidu õhku vahele mahtuma. Konstitutsioon on öö jooksul madalatel temperatuuridel ära lastud külmuda! Ikkagi kesk-talv.

27. 01. 05.

Et eluradadel mitte liiga pettunuks ja kaotusest isekaks muutuda.

Intellektuaalide suurim ülesanne on siiski söömise ja sittumise ärakaotamine. Sajandeid juba ideaalide kummardajad ei kükita et sittuda, või ei kummarda et istuda söögilauda. Omaenese Eesti peab noil enese omase mõjusfäärina  antud ise oma maailma valitsema.

31. 01. 05.

1532 aasta.

Mida keerulisemat elu elad, toda lihtsam tõde välja näeb. 1532 aastal asutati esimesed lõbustuspargid.

09. 11. 15.

Tolle aasta esimene kuu paiknes  intellekti tähe all. Nii ka nädalapäevad tagasi selgi aastal, ja peakangelaseks Jaan Kaplinski oma radikaliseeruva vasakpoolsusega. Et tagasi Venemaa mõjusfääri! See selleks. Kõige rumalam on rumalus ruudus: imestus teiste intellektuaalide hulgast; see oli kõigest arvamusliidrist mõtleja arvamus. Töötuna  oma CV-s oli ka hobid vaja kirja panna. Kirjutasin – luuletamine, lühiproosa ja mõtlemine.

01. 02. 05.

Kolumnist. Kes ta on? Eks ikka perekonna üks tõsiselt võetav liige. Nali, ja lõõgastust pakkuvat on nähtusel kandev roll siis kui perele peale raha ka muu tõsiselt võetav elu mõte pähe  tulnud on. ( väga juba luuletusi hakkab see teksti-stiil siin meenutama – tühja kah )

03. 02. 05.

Kes on president!? Meil on ta paraku üks inimene paljude seast. Ja nii võimegi öelda, et mõttes oleme me kõik Ta kord ära olnud. Miks ka mitte! Kultuurinähtus  ju! Kultuuripooldaja, kes peab oma kohuseks seda vahel meelde tuletada. Nagu näiteks vana-aasta õhtul.

04. 02. 05.

Vagiinaminutid. Loen neil päevil vagiinadest nagu mingit ameerika epistlit. Kõik on õige; minu arust ka. Sest vitu vaatlemine asjaosaliste endi kampaania poolt ning ulatuses on pühendatute endi asi ja mure.

05. 02. 05.

Öö

sammub

ja

on

sama

värvi

kuri

minu

värviga

naine

vaatab

omast

ninast

korra

üles-

poole

(kõlab stereo muusika)

kurat

 

(kuri

minu

värviga

reageerib

värvilistele

unenägudele

märja

värviga

(kõlab monona)

 

06. 02. 05.

Lihtsuseminutid  ( taas )

Elu asemel otsida elu mõtet – ja oledki veidrik valmis. Aitäh sündide eest, aitäh surmade eest. Nüüd on võimalik viimaseid üle lugeda.

07.02. 05.

Statistika on täpsuse vanaema. Õigemini ämm, kes omaarust on täpne ,ja inimene pealekauba.

 

08. 02. 05.

Lühiajaline kunst. Minu eneseminutid.

Üksinda elades, kas või üksiklast mängides, on tegemist kunstlike tegevustega, ehk kõrvalt –ja eneselt midagi võttes. Ja seda eesmärkide ning tagajärgede jadas. Aga näiteks võtame kunstikriitiku kui sellise. Mida või keda tema kirjeldab, kui kõrvalt ja eneselt omaenese initsiatiivil nagu midagi võtta pole, vaid kirjeldab kirjeldatut seoses kaanonite, kultuuriilmingute tõestuste kirjeldamisega.

09. 02. 05.

Kirjaoskamatus. Miks ka mitte! Ajakirjandusest on saanud kirjandus. Ajakirjanikust on saanud alaväärsust põdev purjus üksikult kõrtsus istuv ja teiste üle ilkuv; alles veel hommikul triiksärki triikiv kõiketeadva näoga akna poole vaatav, ja sealt kaugeid raagus kaski nägev kunagi kõrgkooli lõpetanu.

10. 02. 05.

Demokraatiaminutid. Euroopas ega USA-s ei suuda sõjavägi ilma demokraatiata eksisteerida. Õigemini -, tänu sõdadele on tõelist demokraatiat ja rahu tunda.

11. 02. 05.

Infosajand  pluss tehnoloogia. Sotsiaalminutid.

Sotsiaalselt arenguvõimelised. Kes nad on? Lapsed ja noored! – muidugi. Nüüd , euroopa lävel me võime küsida ,ja seda teistelt me küsimegi. Eneselt pole midagi küsida, kuna ise ennast me ei tunne, ei tea, ning pole õrna aimugi, kui on teemaks sotsiaalsus. Oma näpuga võin ma näiteks asotsiaali ära fikseerida.

12. 02. 05.

Primaatminutid. Primaat on inimene, kel on hea haridus, ta on arenguvõimeline veel ka sügavas keskeas, omab lapsi ja vahel ka naist. Minul neid omadusi ei ole, ja veel ma liialt ei põlga oma riiki ega armasta anarhiat. Viimast sellepärast ,et vajan aeg-ajalt hambaarsti teenust, kanalisatsiooni, keskkütet ja paari asja veel.

13. 02. 05.

Eestlane 150 aastat tagasi. See on isik, keda koera vastu vahetati.

15. 02. 05.

Ikka

Ikka on budism tervendav ja omal kohal. Seal kus oled Sina. Üksinda pole võimalik sõdu võita, mis tähendab aga seda ,et ka kaotada neid pole võimalik. Seda elufilosoofiat võiks ju kõikidele elunähtustele, peale omaenese sünni, rajada. Aga ikkagi – seal kus oled Sina, on ka buda.

16. 02. 05.

Nõukogude Liidu tagasitulek. Esialgu vaid hümnis ja spordis. Ehk elu on süda ja soolikad. Ehk soolikad ja süda. Jaa , need kes elavad rahva südames, ei tohi soolikaid omada, ebaesteetiline, või mida too tulevikuvenelane ikka teab, peale igavese taastulekuteooria. Allkiri: Friedrich Nietzsche.

17. 02. 05.

Küüniku linnaminutid. Vikerraadio tuletas meelde et me elame väiksemates kogukondades kui 500 000 kodanikku. Aga üks ühele kes-mis iganes seoses kas kultuuride, moe, poliitiliste vaadete, või minugipärast kas või vaesuse ja rikkuse vahel, sureme kõik personaalset surma. Personal hakkab looma, kurat, alles siis kui ise juba väeti , ja Sind ei kuula enam keegi. Valel ajal, valel ajal oleme me personaalselt kõik siia maailma sündinud, ja mis kõige hullem – pole kuhugi kaevata ka.

18. 02.05.

Situatsioonid ja protsendiminutid.

Minu arust on Võru linna elanikest eestlasi tervelt 4%. Kuidagi rahvastikuregistritega ega heade südametega mitte tahtes tülitseda  - seda et umbes 6% on täpne. Mida see meile peaks meelde tuletama, eriti seoses sellega ,et ega kedagi siiamaani see fakt pole ju huvitanud. Huvitanud pole sellepärast et see ei too meile ei raha ega kuulsust, kirjutamata kultuurisituatsioonide protsentidest.

20. 02. 05.

Peatun mõttes hetkeks. Kuigi mõtlesin sellest juba teist minutit. Siin sai seda esmakordselt mainitud täna, 17. 11. 15. Kella poole viie paiku.

21. 02. 05.

Modernism. Seisak. Kättemaks.

Mul ei ole mobiiltelefoni ja päevikut pean ruudulisele lehele. Pastakas käes. Nagu sõbrakäsi lööb vastu lõugu – meeldejääv ja lööma õpetlik.

23. 02. 05.

21. sajandil pidid ajaga kaasas käivad inimesed läbi lööma. Las need inimesed omad elukuupäevad saadavad omaeneste vaenlastele – anonüümselt. Neile, keda nad tunnevad, jah ,vaenlastele ju. Aga ajaga saab kaasas käia siis ja ainult siis kui viimasega kaasa joosta ehk siis nagu oma isiklikule elule koorma peale panemine (vaenlasele) viimaselt anonüümselt sellele pitsati kui ka allkirja saades. Tulemas on üks korralik elu. Ajalugu on näidanud ju.

25. 02. 05.

Väsimus.

Ei jõua ajaga kaasas käia. Väga huvitav ju. Aeg ei saa mind kätte, ja igavust pole nagu tunda. Miski kripeldab – väsimus vist.

27. 02. 05.

Absoluutne

tõde

ja

vale.

Sinna vahele peaks jääma kultuur. Hoidkem siis teda!

18. 11. 15.

Nüüd on viimane aeg kirjutada blogiast. Talivili on küll veel tähtsam, aga noh … oma mõttetera arendaja ikkagi; minagi olin ammusel ajal oma 15-kopkalise halli kaantega märkmikuga kunagi lapsepõlves sinna poole samuti teel. Meeldis mulle  paberkandja lõhn, ka pastakas oli tol ajal üks mu lemmikuid, kuigi soositi sulepäid.

01. 03. 05.

Juba ma vähem loon, aga ammutan enesesse seda rohkem  - kvaliteet!? See kujuneb aastatega välja nagu öö ja päev. Ka ööde ja päevade lugemine on kirjeldus. Mitte ainult hariduse omamine. Elukunstiga tegelemine. Vastupidi  tähendaks see ainumas päevade lugemist, et peagi minna ööde peale üle -, tulemuse kahekordistamine. Juba ma vähem loon, aga ammutan enesesse seda rohkem.

03. 03. 05.

Arvutite sünd.

Ikka ameerika! Ja ülemaailmne sõjatööstus ühinegu! Tegelikult kõik see arvutivärk sai USA filmidest. Kogu pinge on infol; kähmlus on ilmekas informatsiooni jagamine

09. 03. 05.

Naistevarjupaik.

Linn on ilma jäetud oma varjupaigast. Ma ju kirjutan siin oma Võrus linnast, kus varju ei anna ei Händel ega Tshaikovski oma sümfooniatega. Kui taoline linn üldse eksisteerida julgeb, siis minugi pärast -: tehke naised ka midagi!?

11. 03. 05.

Väikekodanlane. Väga hell ja isegi ähvardav ilming. Kergelt öeldult: vihkan väikekodanlikkust, tähendab, nagu me kõik teame; maailma vihkamist. Kust tulevad isikud kes säravad, aga sisuliselt ei kanna ühtegi sõnumit, ega ei oska oma sarmiga ka noid apse varjata. Õige – nemad ei ole väikekodanlased.

13. 03. 05.

Kas teisitimõtlemine aitab?

Kui tunned koha ära kus oled, ja keda või mida te momendil näete, siis loogilise mõtlemise olemust saate kontrollida vähemalt kahe erineva isiku juuresolekul. Faktid aga aitavad loovalt mõelda; valetada elementaarsete ilmingute pärast. Et oleks ilmekam pilk ja silm näeb kaugust.

15. 03. 05.

Kinnismõtted.    Nad tulevad kinnisideedest.

16. 03. 05.

Mis tuleb peale postmodernismi? Ei tea. Loogika ütleb et tuleb väike, aga äkiline kaos. Ei viitsita kultuuri –ega haiguste käekirja uurida. Uus kultuurinähtus tuleb ju peale uue sita-söömise lõpetamist. Postmodernism alustas, nagu mõni rahulikuma kesknärvisüsteemiga indiviid ehk mäletab, kättemaksust intellektuaalidele. Antud momendil jah, ei oska viimased, peale eneste lollikstegemist, millegagi hakkama saada.

17. 03. 05.

Kuula oma südant

Ja kõhutunne on olemas.

19. 03. 05.

Huumorimeel ei ole peale nalja naermine, vaid huumori keskmine näit. Protsent ette või taha ei ütle siin midagi, sest see ei ole naljakas. Parim nali oleks ikka statistika algus ilma kampaaniata. Ilma kampaaniata algused oleks parim nali.

23. 03. 05.

Informatsioon ja postmodernism.

Alasti tõde võrdub valega. Alasti tõde on sama mis vale. Vale on alati reaalne. Luuletus on midagi sügavamat; inspiratsiooni omav inimene, kes on loonud. Tõega paraku jõuame aga omadega metsa, või idealistide tallermaale. Võiks näiteks avastada ,et valetamine ja varastamine on patt. Tule vale minu juurde, ja kisa, kuidas hävitada neid kahte viimast!

24. 03. 05.

On harjumus mõnda ilmingut vihata, lausa põlata, ja leides lõpuks väljundi seda täie rauaga väljendada, aga ilming on selleks ajaks juba kuhugi kadunud! Kuhu   - pole tähtis! Sest kättemaks on vihast pime. Valges aga haigust ei näe. Ning nagu iga ilminguga  - tuleb ära oodata maakera kumerus ja kaanon muutub vastupidiseks.

25. 03. 05.

Trükiks raha juurde, nii arvatakse! Kadunud pensionärist isa oma pensioni vähesusest teadlik olles mainis küll midagi muud! Tema arvates nondest laevadest laevatäis rahadest tema arust jätkuks.

27. 03. 05.

Kaanon ja inimene. Ühiskonna arengus teatud hetkil kunst ja kirjandus peaksid jätma loodusseadused ning muutuma ajale väsitavaks. Loodust üks inimene väsitada ja tüüdata nüüd küll eriti ei suuda, aga rääkida näiteks aususest ja harmooniast, samas aga tunnistades vastuste olematustest. Nii jätame ikka nagu targa inimese mulje. Vähemalt viimased 2000 aastat oleme välja venitanud. Inimene  - see olen mina.

31. 03. 05.

Depressioon on moes. Ravimid pole seda, ja minu arust pole nad kunagi tinginudki populaarsust. Igatahes elusolendid on nad küll kindlasti, sest mood ei saa olla depressioon. See vastupidisuse efekt näitab just tablettide elu ja depressiooni väljamõtlemist, ehk siis moes olemist.

23. 11. 15.

Nii ongi et kuu ja 11 aastat möödas. Põhiteemaks siis targutused. Ikka üks püsiväärtus, kes meid sõbraks peavad ka ilma kevadväsimiseta. Oleme siis ikka ausad, kuigi ei tea kus viimane asub. Depressioon, ausus ja sõbrad. Pluss meelelahutus.

01. 04. 05.

Vabadus ongi tunnetatud paratamatus. Sest mina olen ka vaba. Ning paratamatuse fikseerimine on minu kõrval nii päeval kui öösel. Unenäod  - no need tavalised. Nagu teistelgi. Päeval sellepärast tunnengi öiste nägemuste pärast reaalsust. Reaalses elus paratamatust.

02. 04. 05.

Kultuurikaja  - seisan siin ja teisti ei saa. ETV.

Nojah, ega sõjakaja ja ütleme armastusekaja pole võrreldavad. Või ikka; sest kirjutati soojast, õrnast mälestusest noortel koonduslaagrites olnutel. Noorus on ilus aeg. Kogu lugu kontekstis olnud kultuurist.

04. 04. 05.

Programmiminutid. Positiivne programm. Kunagi toppis keegi püssitorudesse lilli. Ei ole uut ja originaalsemat kusagilt võtta või. Piirid ei mitte ainult ju lahti, vaid kuulume ise sinna, kuhu on võimalik lilli või püssirohtu … On ikka nii et Euroopa Liit on meile nagu rusikas silmaauku. Muidu ikka oleks midagi originaalsemat välja mõeldud. Muide mida teie minust, Üllar Pugastist, arvate!

05 04. 05.

Ropendamine.

Persse, talse on jälle langenud!

09. 04. 05.

Etnofuturism. Etnofuturistid. Need viimased on esimeste reklaam. Esimest peab teistega võrdne arv olema, muidu pole kultuurinähtus.

10. 04. 05.

Olen eestlane, ja maa tõugu. Mis asi see on. Õigemini, mis lause taga!? Peale lause enese vist mitte midagi. Maa peaks mind kui inimest sama palju armastama, kui heeringas armastab gloobust. Teineteise olemasolust teada saades saaks kõvasti nalja.

12. 04. 05.

Kriminaalne väikekodanlikkus.

Kuidas tunda ära tarka väikekodanikku. Sest andekus ju ei oma väikekodanlikkust. Siit tulenebki huvi nähtuse vastu. Halba ja petjat või muidu pätti ei saa ju andekaks pidada; nad on kriminaalsed väikekodanikud, kes ei kao, nagu ei kao ka talendid .

Sotsiaalse väljenduse

vastu tuleb võidelda

üksinduse vastu

võitlusega

sest

asjad on põhimõte

inimene ajaviide

13. 04. 05.

Selle luuletuse lõpetasin täna, aga inspiratsiooni sain eilsest „ OP“ saatest. Saade oli vasakpoolsetest luuletajatest ehk siis suusõnalise väärtusega orienteeritud vastavale publikule ja muidugi ajale. Ainult publikule luuletamine on propaganda. Aga aeg parandab kõik haavad. Absurdi platvormiks on aeg.

14. 04. 05.

Läbi tänase päeva mõnitatakse tänast. Kollase ajakirjanduse kunstlikult läbimõeldud, vaata et Juhan Peegli religioon hariduse vastu. Aeg parandab kõik haavad.

17. 04. 05.

Peaks midagi nagu kirjutama. Siis vahest kõige tähtsamast: inimesed ei suuda omi vaateid muuta. See viimane lause võiks meelde jätta, sest ise eluskeerises vutlarit mängides ju meelde ei tule. Elukogemuste puudumisel on loodus meile halva mälu andnud. Peaks nagu midagi kirjutama …

20. 04. 05.

On aeg kirjutada kodust.

Mõne isaduse ma

poetasin iseloomule

pärast tervisetulva

esimest napsu aga

sain julgust hoopis

põhimõtete palgeil

isaduste refleksi.

20. 04. 05.

Järg:

Ja ei teagi ma

kas elan iseloomu

või põhimõte

oma aastate ümber

on taas aeg

kirjutada kodust.

21. 04. 05.

Väljendusraskused inimsuhetes näitab kultuuri keskpärasust. Keskpärasus kultuuris tuletab meelde kvantiteedi tähtsust ehk kõik on üksinduse vastu. Miks te nii teete, kultuur!?

Vead maha

maha vead

oskamatust väljendada

väljendada oskamatust

eneselegi arusaamatu

arusaamatu arusaamatu

arusaamatu

arusaamatu.

22. 04. 05.

Naine on kollane

mõrkjas vein

nagu mesinik

kes mainib õige

nektari olevat mõrkja.

 

 

 

23. 04. 05.

Ega tühisuse

vastu saagi

tühisuseta võidelda

võideldes kohtuvad.

 

24. 04. 05.

Ikka tundlikkusest. Jah, see tähtis nähtus, ja mina pole tast veel kirjutanud. Aga isehakanud mõtlejad  tundlikkusest ei peagi midagi teadma ju. See fortuuna peab jätma tuleviku kanda. Tundlikkuse risti kandes peavad seda teised nägema. Risti ei ole ju keegi enese pärast, kui enese pärast, siis vähemalt teistele vaatamiseks kanda.

25. 04. 05.

Orgaaniline kurbus.        Kas nähtus on olemas!?

Krooniliseks muutunud haigusi oleme õppinud fikseerima. Alateadvus peaks haiguse algstaadiumis ära tundma. Oskus nutta pikendab elu ka pelgajal, kes ei julge õigel hetkel arsti poole pöörduda. Minu arust on olemas taoline nähtus.

28. 04. 05.

Higistamisminutid. Oma nahk on talupojatarkusele kõige lähemal.

29. 11. 15.

Mis on iseteadlikkuse ja ennast täis olemisel vahet. Iseteadlikud on teised loomad. Veel kokkuvõtteks tolle kevadväsimuse juurde: tundlikkus oli ja on vaimu haigus. Kirjutan sellest tihti, ja põhiliselt ikka iseendale; nii on vaja.

03. 05. 05.

Lapsepõlve kipsnaeratus.

Lapsepõlvest kangastub pilt: sõber Vovaga sai kokku lepitud öösel keskkooli aeda marju sööma minemine. Keda ei olnud, oli Vova. Sai suveöö aias nauditud. Too üksinda tegutsemine ongi mind vahest elus üldse hoidnudki. Kes kurat teab!?

04. 05. 05.

Kui sa ei ole vaba.    Loodusinimene ei ole vaba. Ah jaa, looduslapsed soojadel maadel ainult austades omi vanemaid omamata seejuures haridust, rahast kirjutamata. Ainumas kohustus oli olla „vaba“. Huvitav, kas eurooplane jättes maksmata oma laste koolituste eest, on sellepärast veel vaba. Jah, mittemaksmise suhtes vaba.

06. 05. 05.

Keegi ei teeni vaeseid ju! Keegi ei teeni raha vaeste heaks. Keegi ei saa anda raha vaestele. Ka presidendid ei teeni rahvaid, vaid juhivad. Ainult kirikuõpetaja, vaeseke, teenib veel meid. Kaitsevägi on värske uus klientide rahaülelugemise teenus.

07. 05. 05.

Peeter Volkonski ja tema aeg. 90-ndal vist tehti see film vürst Volkonskist. Ja jutuks tuli ka Orjanduslik partei. No tol ajal usuti ju mingit sotsiaal-demokraatlikku tulevikujama veel ,ja Volkonski oma parteiga tahtis näidata ning uskuda loogikat; peale orjanduslikkuse tuleb feodaalkord. Parim nali, minu arust. Ajalugu pole ju mingi narratiiv, vaid üks suur ja tihe padunali.

08. 05. 05.

Ära otsi kirjandusest valet. Teksti kirjeldus, ütleme võõra suure linna kirjeldusena, on küll julge pealehakkamine, aga postmodernismis kõigub kirjanduslik tõde parakrahvi ja eluloo vahel. Minu päevik siinjuures ei kanna kultuurisisest etaloni välja. Tühja kah!

10. 05. 05.

Kahjud sees.   Investori puudumine.

Olla kunstnik keset elu -: kas on selles süüdi naised või närvide mitteomamine, võta nüüd kinni!?

14. 05. 05.

Peeter Sauter. Ma ei saa aru! Lihtsalt võimatu; kunagi sain kohustusliku pühapäevakirjelduse eest paarikümneaasta tulevikuvirvendust vist ette nähes kirjandi eest koolis kahe, ja põhjuseks ikka see kirjeldus, mitte kirjand.

Kus aeg on lahtine

on

luuletus kinnine.

Immuunsus.     44-aastane boheemlane ei tunne taolist nähtust omas elemendis. Tema tundlikkus on tuleviku suhtes naiivselt harmooniline. Juba kolmandat kuud valutab selg, ning allergiline köha vaevab mind. Immuunsus järk järgult alates 55-aastaselt hakkab tõesti kaduma. Ma usun endast targemaid, ja nii jääb.

15. 05. 05.

Ebamäärasus. Kas ebamäärasus on looduse kutse, ma mõtlen mõnele, või näiteks inimese kõhklused alguse saavad vigadest. Mnemoturniiris osalejatele ebamäärasust vist ei eksisteeri. Ma võin küll vahel segaseid lauseid, või veel  segasemaid mõtteid mõlgutada, aga mälu on vahest ainus mitteebamäärasus; ta kas on või antakse talle hindeks kuiv kaks. Nagu teated aforismidele väljakud.

16. 05. 05.

Raske, väga igavalt raske on olla tavainimene. Seda siis kui raskust meelde tuletatakse.

18. 05. 05.

Paraku.

Kes peaks  maksma mõtlemise võlga. Isa peaks pojaga sellel teemal kindlasti rääkima: maksma võla. Mul isa surnud, ja üldse – elu on aeglane suremine ju.

19. 05. 05.

Eurovisioon ja religioon. Usk usub ja jumal juhatab. Kõigil religioonidel pole jumalat, isegi loodust mitte. On vaid lootus, ehk siis Eurovisioon.

20. 05. 05.

Maailmade kokkupõrge.

Vale on märkajal enesekindlus.

24. 05. 05.

Loomade streik.

Hakkab vist sadama äikesevihma.

26. 05. 05.

Väljadel kõndivat halastavat

pommide panijat valvab

vanadest kloostritest ainumas

kasulikkus –: mineviku ilu on

halastamatu kus surmaingel

on pühapäevatöötaja

( tegelikult võiks igal

Inimesel käsigranaat või

õigem veel: igal käsi –

granaadil oma inimene

põues.

Taoline nõme luuletus tuli. Aga lein ja töö käivad vist ikka käsikäes. Ehk antud juhul: surnuaedadest puude mahavõtmine on ebaesteetiline, sest eetika käib esteetikal ees. Mis siis saab, kui elu käib oma rada; ta on aeglane suremine.

27. 05. 05.

Esikud ja verandad on üksinduse viisa. Väikesed üksindused on organiseeritult esikuuksed välja mõelnud. Ja nad ei tunne igavust, sest üksiklasel tolm vilgub. See on nüüd küll kindel, sest kui nad surnud pole, elavad veel praegugi. Üksindusekiikse võiks jätkata … Ühiskonnakiikse kirjeldab jätkuvalt elusoust.

28. 05. 05.

Inimese ja töö vahel pidavat erootiline suhe olema. Rahuldamata ühiskond ehitab ka väikelinnadesse suured väljakud, kus saaks keha koogutada.

30. 05. 05.

Hüperrealism.

Fatalist kõige muu vastu, mida talle pakutakse, mida tema vastu tunnevad. Ehk inimene, kellel pole kunagi igav. Üks vaba aja veetmise viise. Pole siinjuures veel kõige populaarsem; hobi ühendamine tööga on vahest populaarsem distsipliin.

05. 12. 15.

Arvo Valton sai mõned päevad tagasi mingi meelespidamise. Minu lemmik kirjanik. Akadeemiliseks on Ta jäänud tänaseni. Tunnistada tundlikku idealismi, oleks absurdi viljeleval kunstnikul midagi naivismiilmingutega seoses. Harmoonia ja absurd on realism.

Päevikut on täis puhuma hakatud, ei tea kas hakkan lõhki minema. Vahest pean veel kuu vastu!

01. 06. 05.

Head suve! Psühholoogia on nälg lihtsa ja loogilise järgi. Ilmad on sügise ootel.

02. 06. 05.

Suure kvantiteediga lisandub seose hea tujuga ka hea kvaliteet. Postmodernismi üks definitsioone. Põhiliseks peetakse ikka kättemaksu mõtlemisele. Minu arust on häda just selles: nüüd mõtleme järsku kõik! Luuletajad tänavaile – postmodernismi definitsioon.

08. 06. 05.

Ma tunnen.

Vahel tunne end Polkovniku Lesena. Juhan Smuul minu prototüüpi kirjeldada ei suutnud. Rahva-kirjanikul olid nohikud rohkem riigivastastest luuserid ju. Mina ja Lesk hoiame kokku ,kui tekib lobisemishimu, ning suurim vahe Lesest on ikka see kassiahastuse puudumine proua poolt.

10. 06. 05.

Hingamine. Inimene on loomult laisk ja pidevalt hirmul, ka eelarvamuskütked kummitavad meid. Usin hingaja on vahest looja ise; me eksisteerime kõigele vaatamata. Laste kasvatamine on range kord: viimase kasvujälgimine pluss mõõdulint.

11. 06. 05.

Etnofuturistid armastavad omaenese maad, teadmata mis või kes ootab neid nurga taga. Klassikaline situatsioon! Akadeemilises maailmas. Välja arvatud rahvas, kes teab kõike.

12. 06. 05.

Miks vaimsus pole muud kui vaimne? Ärge minu käest seda kunagi küsige. Ma mõtlen et nüüd, kus te mind võib olla et väheke juba tunnete, pole mul mingit seisukohta, mis mu eksisteerimise ära peaks lõpetama .

13. 06 .05.

Miks me oma rikkuse ja hiilgusega hakkama ei saa ja …  Rikkusest ei ole aimugi. Aga hiilgus pole nähtav. Ainus võimalikest võimalustest mida ajalugu ning kultuur on pakkunud, usun ma peegli varianti: vaata täiesti ootamatult peeglist seljatagust; selja tagust.

14. 06. 05.

Leinapäev. Ja miks see Jaan Kaplinski oma kultuuri meile nii peale surub. On muutunud lausa rutiiniks, nii et leinapäeval ei vihastu enam. Järgmistel aastatel ei tee enam väljagi. Äkki  ongi see Jaani elumoto: jääda lõpuks tundmatuks. Prooviks ka. See tähendab, et järgmises elus.

16. 06. 05.

Neetud

kaheksateist  asja, neetud

viivad

viivad eesti asja

partituuride võiduni

mainitud asjad viibivad

talvistes radiaatoritega

köetud korterites

suurmajades ma mõtlen

paljudes ühes majas

olevates korterites

ja oh ime, mis ime

toakraadiklaasid näitavad

pidevalt 20 kraadi

 

( loeks ette ka need

kaheksateist asja …)

Celsiuse järgi ja järele

lupjumise järgi ja

järele.

 

18. 06. 05.

Vastanduste lepitus on sürrealismi üks tublimaid ettepanekuid ühiskonnale. Sürrealism mitmusi ei tunnista; seda et ühiskondi oleks maakerapeal mitu. Sellepärast ka see Kaplinski mittemõistmine, vähemalt minu poolt. Mind on ka koos oma heade ja halbadega ainult üks. Kuidas aga saab sotsialistides olla nii mitu isiksust – täitsa sürrealism, minu arust.

19. 06. 05.

Maailm

maailm läheb vabasurma oma

lennukiga

ma ei kahetse et

proovisin midagi õppida

minemistest

 

tunne on kuskil

väärmaailma kõiksus

milles õiglus on

publiku nägemine:

näen teda lähenevat;

see on nii kuum

mis siis et üllatav.

 

20. 06. 05.

Vaenlast number üks ei tohi hävitada. Investeering tulevikku on eeskätt ikka kinnisvara. Vara kinnistub igal juhul, sest pilet õnne juurde, ehk kui ei oska koguda endale vaenlast, kui ei osta raha eest õnne, mida on kaugele näha, tuleb kondiauruna edasi tegutseda. Viimasel juhul ei tohiks kritiseerida nähtusi, mida pole meil endil võimalik muuta. Ja oledki inimene, kes kõlab uhkelt!

26. 06. 05.

Koonduslaagrid.

Laagrite viisi koondusi. Õigemini  - koonduste viisi laagreid.

Magasin; ärgates ühe palja naisega lehtlas. Kus pidin olema küll esimest korda … Sest koht pidi igati võõras olema. Ja kohustuslikult pidin tundma seda tundega teisest maailmasõjast. Tärkavast alles. Kus  Hitler polnud  Stalinit veel petnud, vaid Stalin 1939 aastal Hitlerit.

Luuletus on täpseim informatsioon. Mis harmoniseerib luuletajat.

27. 06. 05.

Lauri Sommer. Eksperimendi hõng.

„Vikerkaar“ ajakiri avaldas selle. Minu lemmikajakiri! Oli jah taoline artikkel: hing elab oma keha üle. Mis on tunnustatud ja tunnustamata, mis on raamatupidaja ja-ehk raamatukoguja vahe!? Esimene mõtleb eelnevalt. Teine arvab et hing lahkub kehast vahetult enne surma, et poleks surm talumatu, või midagi taolist.

Profid kaotavad. Asjaosalised valutavad südant. Profid võidavad, asjaosalised valutavad südant.

 

 

28. 06. 05.

Loomariigis on muidugi esireas inimene, loomariigi looduseringid, kus päike tõuseb. Ja siis peagi, või õigemini tundide ja tundide pärast loojub .

29. 06. 05.

Olematu. Olematu on see mis meid rändama ajab. Elu ajab hamba verre. Purjus peaga rändab ainult ajakirjanik. Minu arust. Mis nurga taga toimub, me ei tea ju. Noorena sai kuuri taga veini joodud.

15. 12. 15.

Sõna on musta öö musta värvi tormine mõni suur veekogu ju. Või midagi taolist. Et siin omaenda hinge teritan ja minu meri ajab paralleeltormi taga, on ta kas siis „Minu päevik“, või elu ise, ei kanna veel kõike seda tõsiselt võtta, mida sõber DADA enesest välja ajab: ei ole kirjandus kunagi elu kritiseerija, vaid elu ise. Ütlevad nii kõik kirjanikud! Mis kirjanikud nad veel muidu oleks!?

09. 07. 05.

Postmodernism on eeskätt ikka piiratud teadmised ostude alal. Mis ameti peal ise olete!?

14. 07. 05.

On isu kirjutada ka midagi enese elust. Nojah, psühholoogid panevad rõhu enese elu elamisele. Eriti oma patsientide suhtes on nad omad.  Võõra elu elamine on postmodernismi üks paljudest. Definitsioonidest ikka. Oma elu elab vaid psühholoog; mäletab mida mäletada, mida mitte. Ja õige et jagab seda ka patsientidega. Mis psühholoogid nad veel muidu oleks!?

15. 07. 05.

Kas alateadvus võib tappa lillekese? Kultuuris jäetakse sellele küsimisele vastamata. Mis vastus see muidu veel oleks!?

17. 07. 05.

Selge lauseehitus muutub aina tähtsusetumaks. Ikka, sest näiteks lihtne lause põhineb lootusel tõepärasusele, või midagi sinna poole.

18. 07. 05.

Öö vajab ärakaranud

tsitadelli mis teeks

ainult tükitööd ning

muru niitmata jättes

parem veel see unustades

ööd vajades jah ära-

karanud tsitadellides  tu-

leb pimeduses valguse

märgidki ära unustada

sama lihtsalt vastu

teiste elu saades

 

need on huvitav ära

elada

kelle pall mängides

langeb valguses mutta

kelle jalg haanja kõrgustike

keskpunkti astub

või lihtsalt: kelle käsi

ei väsi ning kelle sõrm

on huvitavalt ühele

poole kõver.

 

19. 07. 05.

Kui sügav on reaalne. Reaalne kas on sügav. Eeskätt peab reaalne reaalsus nähtavust tähendama. Turumajandus on nähtav. Halamine viimase pärast aga üks igavesti kahtlane toiming. Igatahes vangi panna selle eest ei saa nagu.

25. 07. 05.

SUVI

Kosta

kosta minu eest

(nii salatit kui jogurtit)

 

on õhku hingamiseks

ja anna hingamiseks

õhu vahet

ära joo pidevalt

ning söö omaenese

päikesepäeval priiskavalt

maga samas korra-

päratult et

oleks elu kirjum

 

lollus on vaid

pangarööv ja tänapäev.

 

30. 07. 05.

Kergem vastupanutee: - huvitav, kas su silmad on vesised või vettinud?

18. 12. 15.

Tol kuumal suvekuul  oli siinkirjutajal taas absurd moes. Ja tore oleks üks kokkuvõte õiglusest, sest need igakuised  kokkuvõtted kirjanduslikku kvaliteeti ei tooda.

7-nda klassi koosolek seoses õppeedukusega ; miks me ei õpi! Mina, tagasihoidlik kooliklient, vastasin: puhata on ka vaja. Tegelikult aeti klassid segi, ja luuserid olid paralleelklassi suhtumine ja tujud. Meie, ehk 7A olime hetkel ebameeldivalt halenaljakas olukorras. Minu tundlikkusest tundsid rõõmu vaid neiud kes peldikus tisse näitasid.

08. 08. 05.

Mis siin ikka nii väga filosofeerida! Ehk siis väsimuseminutid. Või hoopis hingetraumad on tulekul ja organism hakkab end aegsasti kaitsma?, või elu on üks aeglane suremine; viimane on filosoofia mis filosoofia. Filosoofiaks ju litaaniat, kui siin lauseehitusest kirjutada, nimetada võikski. Minu jaoks. Akadeemiliselt on ta muidugi üks haru teadmistest; kes kus mida arvas või mõtles ju kahtluste ja kõhkluste piiril.

11. 08. 05.

(Siin tuleb paine Kaplinski mahategemisest. Ei tea mis mulle tol suvepäeval sisse oli läinud – 19. 12. 15.)

12. 08. 05.

Sõna.

Jumal, jumalik, jumalast ilus, vaikuseigatsus, vale varjamine, igatsus. Üksinda olen ka vahel rääkinud.

Riietes seksimine on avalikkuses nähtuna porno.

14. 08. 05.

Kuidas?

Kuidas suhtuda enesest targemasse? See on nagu lugema õppimine. Ei ole mahti solvumiseks.

16. 08. 05.

Teadus. Jah, asi ise eneses ju pole. Ikka nähtust, mida nimetatakse teaduseks, on vahest mõnes ulmefilmi stsenaariumis; film ise reedaks ikka midagi vähemat, kui kiri valetab. Vot kunagi oli unistus mul saada psühholoogiks. Siis saaks ka uudishimulikke karjatada ju.

28. 08. 05.

Postmodernism seisuga praegu. Seisak. Tehnika areneb murdmatult. Tehnika arenemine pidi ju tagasiminek olema. Millisele vaimule või intellektile sa kätte maksta suudad, joostes selg ees, taga ees tehnikarevolutsioon.

20. 12. 15.

Postmodernismi üks ilminguid on ka need minu rea vahed. Kuupäevadel, ning antud juhul teated aforismidele väljakutel, on tähtsuselt sama tähendus, tähtsuselt sama väärtus. Las jääb selline mulje. Valet minu päevikus on jätkuvalt kogemata tulnud, nii et kas või efekti pärast on see pudru ja kapsad minu arust õigustatud igati. Ma mõtlen samu tähepikkusi, ainult mõne luuletuse järel ei raatsinud rea vahet minimaalseks jätta. Kõikse aeg ei jõua ka mina nalja visata.

02. 10. 05.

Kas suudan end autoriteetsena tunda. Need silmad kas kes vaatavad maailma, võivad autoriteedi omad olla. Ei või! Kui, siis kodus nelja seina vahel siirusehetkil, vaadates, kasutades omaenese intelligentsust , silmates seljatagust. Noil õnnistavatel hetkil olen vast minagi keegi. Keegi, keda ma ise maha ei teeks.

11. 10. 05.

Lihtsus. (Vist sai kunagi sel teemal midagi nagu mainitud)

Minust on saanud samuti lihtne inimene. Juba ammu sai mainitud.

18. 10. 05.

Kunst.

Täpselt midagi mainida küll ei oska. Tuleb hästi pikalt elada, seda  tean täpselt. Täpsus on siin-ilmingus kandev jõud ja nähtus; ole alati valmis täpne ning konkreetne olema. Joo nii tihti kui võimalik, ja nii palju kui võimalik, siis saab sinust hea alkohoolik.

20. 10. 05.

Miks on vale nii moes ja silmaga tihedalt näha? Sest mõlemal silmal on keskmise õigus olla alati statist.

22. 10. 05.

Intellektuaalsuse kärped toovad kadu ainult lihtrahvale. Kirjanikuonu kadumine tooks kaevurid maapeale ja-ning hapra eesti keele- ja kirjanduseõpetaja põranda alla, ütleme peitu. Contra mainis mittemidagiütlemisest midagi oma loomingut silmas pidades. Näiteks.

23. 10. 05.

Niisiis.

Niisiis – eetiline kriis tuleb oma juurte juurde tagasi. Nagu naistekütt, kes ajab omi kombitsaid igasse baari ja puhvetisse; nii arvas vähemalt üks baarmen, nähes mind tema söögikohta külastades.

25. 10. 05.

Millest tunnen puudust? Homme ma ei tunne millestki puudust. Vähemalt mitte sellest, millest täna tundsin. ( Küll on ikka lahe piiri pidada. Ei kirjanduslikku kvaliteeti ega grafomaaniat. Sotsid, ainult sotsialistid armastavad mind, kuna nemad on veelvõrdsemad ülejäänud võrdsete seast, ja mind pole isegi seal.)

Kui maailm pole muld

Kui mina pole maailm

Kui mina pole muld

kui kesk mulda seisan.

26. 10. 05.

Rahvas ei tohi võita! Rahvas peab võitu saama! Rahvale on võit nagu rusikas silma auku. Kui iga indiviid jagaks ühte konsultanti (kristlus); kui iga indiviid omaks individuaalset suhtekorraldajat, kes samas annaks ka nõu, poleks meil rahvastikuga ju probleeme. Rahvas lihtsalt ei tohi võita!

29. 10. 05.

Fantaasia.

On paraku väikekodanlik nähtus. Mis minu jaoks on vaieldamatult geniaalselt ütleme kirjutatud, on teise jaoks ainult halb hais. Viimast ma fantaasia alla panna ei suudaks, kuigi võiks, sest ise ma ennast ju väikekodanikuks ei pea. Kust kurat küll algab see paljulubatud nirvaana, ja õpetaks ka mind ideaalselt mõtlema, kaoks need inspiratsioonihetked ja peale viinavõtmist võib olla et ka kassiahastus.

30. 10. 05.

Kella keeramine toob ebameeldivusi, ja nagu öeldakse - , tusatuju.

03. 11. 05.

Elu olevat lühike, aga kunst pikk. Kultuuriloolasele muidugi. Tõelisele kunstnikule on elu üks pikk paine. Lühike valu on ka jah olemas, mis osutub tagajärgedega ning tüsistustega läbi inspiratsiooni ringlusse ... Seal kirjeldatakse ka elust mis lühike ja kunst mis pikem.

29. 12. 05.

Päevik saab teadlikult läbi. Tähendab, lihtsus on saavutatud. Indiviid analoogses arenguastmes, kus on tegemist päevikutaolise loominguga, võiks nagu lõpetada . Mitte elu muidugi, elu mitte, vaid looming. Absurdikallakuga elustiil ju eriti pikka pidu loomingule ei ennusta, aga pikka iga autoritele, seda küll.

Elu on tohutult pikk, eriti noorus. Noorena suremisel ei kanna elu lühidus küll kuidagi välja. Vanakene sureb ikka lühikese elu tagajärjel. Absurd peaks siin toeks olema.

Noort vananemist nimetatakse liikumiseks ajas. Hommikul üles, ja kohe tööle!

 

BONUS:

TALUPOJA KAITSEKS

Linna

sotsiaalosakonnale

avaldus

palun

seoses

riigivõimu

ja viimase

reformide

heaks – kiitjana

ja

seoses

tööotsija

staatuse

lõppemisega

mulle

välja

kirjutada

riigi

keskmine

palk:

 

heatujuliselt

närveerides.