Pöörlev on surm
vihm on tuule gloobus
keegi on märkinud ristid
mu käeulatuse unistusele
iga teekond mis lõpeb viineriga
on nahast pakitud
on tuult ja uhkamise ainet
on vihmu mere vormelilt
nii haaran sõprade hargnemist
visiit on kole kooperatiivbaar
sest gloobus on Nietzsche ohver
meid on harutatud kahtlasteks haigusteks
keegi et oleks suudluses vihm
ma mäletan et eos on vihm
sealt tulevad jäljed
see on käsk enesele kui rist
aeg mis oleks kihkvel
loe vastust kui rohelist
xxxxxxx
Häälekõrgused kepiga
visatud tummal
mõttelt viidud häält
tähed nii madalal valgusel öeldud
Nagu märtrid sünniksid hammaste vihast,
miks nad siis muidu nii krigisevad
hambutult lihas
xxxxxxx
Käsi vastu laupa;
mööda mõtisklustest
õudus nööris kõri ta – omnivoori
käsi vastu laupa
mööda mõtisklusest
kui kristallpuru abielu vastu öhe
tähed õhksirge silmale vaade
kust killud toovad õnne
mis on käsi vastu laupa
suunaks nostalgia algkooli
nina vastu koduõpetajat
murdmas pöidla hoidma
käelabadel Grisetti
xxxxxxx
Roheline koletis laulab halleluujat kuutormis alleel
pleekinud fanfaari soojale rohule,
ta kangekaelne ohver on looduselt vihm
omada omadust kuivada
pasunahelisid aste astmelt trepikodadele
mis on tegelikult kaja
mu rohullebavale fanfaarile
Roheline koletis laulab halleluujat kuutormis alleel
hoopiski mängides kuutolmuga peitust
mis väljendub sekka visatud värvilistes mustrites
muutudes puändiks ehk novembriks
mis lõpeb emaga
xxxxxxx
Värvide surma täpse hetke kaja
lemmikloomi pildipapist silmades
oskab joonistada mu tapeedile
mustrite summat liikumises
silmavee kiiktoolis,
kus veeäär laenab seinale mõistatuse
millest sureb aastate rütmis
xxxxxxx
Äikesepasunaid või vesiville,
viljaks pärast umbset
musttaevast kui peegeldatuna
puhkevat trummiõit
vihmalt kajastades lahti
päranduseks miskit kollakat pleekides,
tal vee vari
tapeedile märjalt punastab
xxxxxxx
Vihma tärgeldatud hoovus on
mäeelanike turvamulli trahvikviitung
nagu makstud üksikult rajalt
mäele viimse võla,
hapuoblikaid peale süües
tervisetulva esimesele napsule
xxxxxxx
Õhurõhk ilmutab hommikusest
ajalehest ööst trükkija
pole kaotand end hõigeteks
võitnud iga tehtud hääl – on töö –
suitsetades vererõhu kõrgeks kassiahastuseks
Wilderi naisi närveerima lähedalt ja kaugelt
jõud annab märku tuikavates soontes
veri on reeturitest saks
kui maailm pole muld
kui mina pole maailm
kui mina pole muld
kui kesk mulda seisan
(1986 – 1992)
xxxxxxx
Noorelt
looduselt
võilille nimi ta asendaja
maakera nimi on harmoonia
suitsetan palju
viskan villast
sinna imbuvat nikotiini:
kuu varjud mingid tuled
põrand sooniv – kiskja kulub
palavik kasvab ma – loen;
kogemused äärduvad
ohvripeegliteks
näoli ja kindais käed:
kindad käed klaas;
vett ojadena sõrmed külmund tiheduses
linn maakera teerist
üksik lamav näoli
ohvrile peegelduvad käed
nuttes pikkamisi või
naerdes kahte naeru koopasse
sihitult munakoort täksides
siis poolepealt pigistades
kindlalt olla seljaga valguseks
silmapiiril seisnud vesi
narmas vaip hoidvat kätt
peas kahte lehte soengut
sisukorrast näen kaugenemas vahtu
xxxxxxx
Tuli, mis vilgutab silmi
pilu vahel musta välgatab,
seal käsi oma higipooridega
läheb lõhnastatult üle peegliteks
et ojakarva liikumine
ajaks rütme
ilus see kerratõmbumine,
on kirves piigil
silmarähma haaratud kuuldekaugus
silmamuna märga ekraanil eetris
xxxxxxx
Ei kammitsad solvatuid piiritle
jah nad on loetud
ja paras neile
mitmesilbilistele sõnadele julgustuseks
xxxxxxx
Lamada päevad ühe koha peal,
lootuse käed
surutud jäsemeteni
Need pilved üleval mis said mõistusest
kaetud paberil
on kõikjal poorid,
sündides eraldi ridadeks
mis kasvavad ka mälestustes
õrnal elul tolmul karvades
xxxxxxx
Käed kui ununenud poeedile vanad sõbrad
okstel raod hing vaigust kuivand
klaasvatti kuivas härmas mõte mitmendat aastat
- eh sügelust allkehas paha vaimu –
taidlused on loetud raiped
naerud ühevanused sõbrad
vaatavad vanusest mööda – kõditavad –
xxxxxxx
Massaazhiks mõeldud käijatele
ükskord ikkagi kõikidest varjudest
surres veenidesse süstitud pidet
kiusad nii mu lapsepõlve vanu seinu
ilmselt üht vana naist käes kopikad
õlul majaka värv vilkumas praoksest
peas võrkmüts müüd tuhatnelja paberilt
jookseks teel külma nelja jäset
xxxxxxx
Leib saab talvelt rihma
vaagna joon on toost neile kahele
joovastus mahalangev õhus siid
kingapaeltena tingutihe munder
xxxxxxx
Hallitunud kivimüüritaja
keevitaja samblanottija
tuultepööris palgaandja
Roheline harakas
viibates aastaaegadele
kivikeelitaja on
xxxxxxx
Loojuva päikse hammaste vahelt
näen seintega pilu,
kevaditi kõrgel aknaruutu
kus keha raamitud prillid
on lähedane käepigistus,
mullahuumusest pöetud ühelt
sellelt viimselt tahutult pügatult
seda peaosa kui ristilt loodu
õilmitsedes emajuurena leeke
mis tulnud suhu end jahutama
tugevate hammaste kaitseliit
xxxxxxx
Ihu varjude puna on vananenud kollane
on tunnid ja minutid rääkimise vahel hingamine
kuma varjurooste saadab lainetust mõradeks
mis silmarähma näinud noil päevil mil
aeg oli kulg ja roheline viiul taasärkavast lapsest
silmadel ripsmed kolletuvad vihmatalguteks
mis on külmunud sadade aastate eksponaatideks;
kelkudeks mis nööriga raudus talv
mis oli rohetu siis kollatu:
järgmisele reale lisab öö
armastusavalduse ja lapsed
xxxxxxx
Nägu muundub tagasi tihedaks spermaks:
pingutatult korts kortsult jahtub suunaks nina
valgutaoliseks hommikuks silmad kissi
vaatad lukuauku tagumisest
ärklitoast
tapeedi mäng varjab seinad tribunaliks
tööst ja kõhuvalust kössis taskust võtit
kukkudes põrandaile kirveid silmahaigusest õrnalt tolmune
otsivaid käsi lukuauguviirastust peites
xxxxxxx
Vormitud paljudest ajanägemustest
kivilt kivile
linlikult lumetu polaaröö
haaratud sai sõrmedega
tihedalt kui pragusi
öö kaugeid krabinaid,
tornikõva varjudzotist
saavad punkti kogujad
looted lahti vastanuil
xxxxxxx
Öö köögiklirinatel lõhnad silme all
kotid sisseõmmeldud öökõhud
rõskelt maakülgetõmbejõust rippuvatel seintel
on jäänud järgi higipullidest
mis vähegi tuult saades õhkevad
kätest patt jumalata
seinast seina tulejoavarjuna
kandjast käelabadel tugevam igast seinast
nii virutan õhu toas nelinurkseks
xxxxxxx
Viielt minutilt taevas
väikesteks leivalabidateks
end sabaotsale püsti ajanud istmik
sadulsepa veri
taignategija vormitult käed
lähevad tuulelohena sünnimärgiks
iga püstitõus nõudis siit
tund tunnitagust hümni
raadioõigset eleegiat
jalaga rütmi refrääni
ja sabanööri nihe oli vägi
kiljumisest Kurat Küll
on karusnahkne sõna
karusnahk lätimaalt
xxxxxxx
Jäigad on valgust täis sammud
nahal lähestikku armetud saatused õpitud
kardaks nagu elavat lugejat
- sa kell kellatorni kaja –
su lesbilised silmad sünnist
vaadata, jätan käed selle varestele
puudutada
mul pole jumalat rinnas märki – värvi –
ja aeg on sulle ikka roheline viiul –
mu armastavat kätt ära suru kunagi naine
mu poega
xxxxxxx
Muld ja raud on ühtekuivand märklaud
vihm painutatud hobuseraud
peab vastu omal teel
linnast soola tuues
sõtkutult kaksiratsa raudtiheduses
kus mõte sekundit vaid riivab
ütled ma jumalat vaid riivan,
aeg pole olnud mulle hõim
lapp lapi peal lipp varda peal
eos
xxxxxxx
Üllatus suurest
sügisest on
pimedus
värv siniroheline halli vahe
pilv valgesinine tahke vahe
kink aastaid
üllatus suurest
pimedusest
on sügis
öö rehitsetud aia
vastuhelgi kuldkolast maski
annab palgapäeviti lamada
rehaks
pimedus
sügisest
üllatus
on
valge lipu heise
lahingu valu algus
mitme naise hõise
xxxxxxx
On sündinud vihmu
ja ronitaimi
Roomavroheline valgus
Piimanõges valgune
omal musttuhat imet
jaotatud kolmele värvile lipul
xxxxxxx
Värvlus värte
väravate hiivamine
pöörata maale taevale roheline tee
puust vart hoides käsi
aja verekirve pööre hommikukaste
sooja mu verest su pisarateni
õlalaiune kanal varje põgenevaid
tulist valu jalgadele
tuli ära jää jalgu
sooja mu verest
su pisarateni
xxxxxxx
Mul pole mõtet halustuda
jäärad on jäärakuningate taskus
Need kes viitsivad on pilvede nägu,
metsa pidurdusel tuleb hammastevahelt sipelgapiiritust
Laiskus
xxxxxxx
Väga keeruline on luuletus
sõnad siidrätiga siilipea ta
sammaldunud ogade asemele puulehtede varjud
Väga keeruline on ta
mu jalatallad tast vihmasse jälje liivavoolu
jätab maskeeritud semikooloni noodivihikusse mõistada
laulda kolme rida järjest
varbad raamaturiiuleis
xxxxxxx
Situatsioon akvarell:
konn ja viisiketas
Lendurid kiirgavad tuldud pilve
alt kangutavad kaevurid
Stjuardess üksikus konnauberikus;
tee ja vorstivõileib
kudemekofeiin ja koerakeel
pöial maalil viisistub ringiks,
ring on lapiti münt
nagu iseenese foto
nii kaugelt vaadates
pöial vastu keelt sugulaseks
xxxxxxx
Õhus on shampust aimata
liivakeeristorm raidkuju
on poolestsaati vaakum
vahuline torm on tujus
raidkeeris poolestsaati
kui ma jooma pean
on kuningad paremal tiival
vasakust lonkav luik
toob pehmet lund
shampus igiväes
xxxxxxx
Varna rippu triibakile
kuivand jälg labajalg
Kaheksatjoonistav silmakoobas
ridades keele linoleum
Varna rippu triibakile
säng ei mahu mahutisse
kirst on tinavile
tõmban krae üles
kurgule põuetaskuks
xxxxxxx
Tuhandete jalgade sügavuses
kätel mil lõpeb küüne krats
Vahel hämaruses seinte vahel
Tunnen kui põllumees kündvat
kääridega raamatust kulunud ääri,
nii lõpeb sõnutsi mälestus,
algab tuhandete silmade kirg
kiiluvaid tähti öösadamale
mööda maakoort lõõtsutades
xxxxxxx
Mööda maanteed liigendvihma
vikerkaar ja bermuuda kolmnurk
võidu kolpe koguvad
Maanteedpidi Camus Vahing
kaevavad päid loevad liigendeid
Kasvab sugu vihmaussil
kasvab Taaral kolmnurk terav
Võru sõpruslinna Tartusse
xxxxxxx
Kus liikumine ovaalne
lasus purpurne poolvari
tuultes kleebitud punavari
pole puhuvat paralleeli hommikuni
ööd segavat kärbeste puänt
on liikumine kulminatsioon
ülalt taevast alt mullast
kokku saades surmaeelsed udemed
kaksiratsa salajane jälgimissüsteem
kloun vaateaknalt
enesele silmapiirimitmus:
ülikonnad põuetaskutele
peeglitele salasõlm
xxxxxxx
Täna olen nagu aeg vallutanud jooksus
tagasiteed näoli on vastne miraazh
igalt vihmarajalt jalg tunnistab äikest
miski lajatab vist udutorm
vastu märgi liibuvaid pükse
kolmesammuviisi selginedes käsi
komistab nüüd juba leekides laualambile
põlevale
xxxxxxx
Nüüd kui aeg voolab
oma voorustest kiiremini
kiiktooli haikusi kestma;
kaiguvad taburetid helesinist
paksuklaasiga ekraani
küünlaleegist tuldvõetavast
leinapärgadest eksiilnippidest
räägiti pole surnud veel Isand
tasa tasa surun vitamiini põske
valusaks kroonuvõimsaks haikuks
korraga lööb kell üksteist
sammu hommikuni
xxxxxxx
Andke võitjale võitja vaim
õpitu vastaks
on koera silmad
sirgu mõõkade köögipooleks
kus maastik on surrogaat
kus vaim on käsk
jalg üle viimse võla
murre kiirkõne hääl
kramplikult pliiats vererõhk
mind opereeriti reetlikult
näen mõrtsuka tulekut
sest aeg on kaev
xxxxxxx
Head ööd on kujundanud unustuste kristall
läige antiikaja suureehitiste piletirebijate seletustest
loomingute raamatukogude sinitaevapalveid
sajaaastasi sõdasi armastuskirjade pärast üle seitsme aasta
peegleid purunevaid ühelt teiselt planeedilt võib olla Maa
ihul sünnimärgiga sport ühes lihaseline käsi
teist ta omaenese süda
terved eilsed sai põetud
põetuid tagaotsitavaid
hulkureid seltskonnahonoraridest
viljandi paadimehe merevormelilt
xxxxxxx
Kiirkõndija vaarisa
potiemand kunstvilistaja,
vaar raod sügisestel pinde
vajab iga ahi ja tinavile sokke
meil ameerikas haudu ei kaevata
xxxxxxx
Süda vastu talvist kätt
tuksub märga lehekollet
silmis paljas labajalg
tuulteseintes akrobaadina purupurjus
kesk virvakollet
ööpäev läbi rock’n’rolli
sest juuksur krõõt on käärid sööt
ei tagalarott vaid ründav tuust,
huuled peeglivint
ootetugitoolist krematooriumfoon
vangi vari – kah sex pistolsist
xxxxxxx
Öös huilgamas varemeid
lööb tahkeks ilma klaas
On klaas taga põlev sigaret
ees õhkvel tuul
sulle toanaabrust otsides
nii käisin ema haual
tasapind oli liikumises
vitamiiniks labidavartel varjuleitsak
Oli nii umbne jalgrada nimetus
ärgates pokaal veini – nii jätan jälje
xxxxxxx
Talviti kodulinnas üht muhku
maapind tervitab tõuget
sulavterav temperatuur veres sooja pilget
tuntakse allilma rõuke,
talviti üht muhku,
lebab sõber kui ootav sõdur
sõprus viib tee sõpradest nii koju
xxxxxxx
Ma ei tea
ei tea miks tulen vahet tehes
tagasi harkisjalu dünamiit
odav sigaret segades sülge
näpuga eilsele osutades
kui närimistubakas maalt värv
nii liikvel põsemusklid neid kiusan
segades loomade und
neid töötavaid käsi liblikaliimisi
xxxxxxx
Kaks tuhandet moodi südant
pööreldes tuksudes kaht luuletajat
päevaöödelt omi ridu tireleid
kaht erinevat rida ühest reast
nii mitmendat on oma südant
kaheks vihastatud tegijat
xxxxxxx
Magava igisuvitaja juurde saabub külaline
kes ei armu suve vooderdatud seintesse
Magaja juuksed voolavad unehärma külma tolmu
kuna külaline õrnalt vilistab, valetab avaruse voodiks
Unesolija kargab üles sulavaks temperatuuriks
ehk tinasõdurina seinaäärde rivvi,
ringutab norskajatest tulistajaid
millest omakorda segab voodites unetuid
prahvatab lahti uks
külaline rohib aias
voodilinu
xxxxxxx
Linn on kodune uni
piip põleb mõttega talgud
kivitihedusega mahajäetud vari
popsutades linna kvartalites
kokku ühte pealinna
Ta tuleb valgustavad esimesi maju
torudega linnapead allmaa teist platvormi
vundamendi kulumisega võidu
eksiilis episoode,
sammude vahel noodid
hingamiseks helisünd
küsida kuni viimse majani
Nad on puutumatud ja nende säng on tühjalt kuiv
valges ja vihas olemas
uskumatu aga vale võõrastele
kes siin ei käi
xxxxxxx
Metsaviled rajali
veel vihmapiisku vahemaadele
äikesekundesi välklampidele
kes võib lämbub topiseks herneteradel
ahjuroop vastu ust
nagu üksindus karistus klassikuks
on põhi lael
tõmmitsale kork,
lae all põhja seadus
põrandal jäänus akrobaat
punnsuutäit tervitab
xxxxxxx
Mu priiusepisar on võrdusastmelt
lehmaväljaheite tundmustelõhnaliste
ja kõrvitsa kõvakollase loojuva päikese
palgepuna jätk
mida toovad esile helid
taevalaotusele
nuuksatustevaheliste vereringetega
ning mu luulesissid
aste astmelt tolmukäsipuude
vahele lastud noolte
pöördvõrdeline aste
xxxxxxx
Tulen end riputama veretuks,
visates parsile kuivama
sõrmis kümme pesunäppi
jalgades taskud seal puhkavad küünarnukid
all monument ja lipuvarras
vastu müüri peegeldab
deliiriumist silma peegeldab
sünnitades sõjas märklauda,
trummima:
ja kangelased päästavad piiga;
nad pääsevad kuidagi
xxxxxxx
Tuld tapeediga tõrvaks,
väljas kalmud on kolderaadiuseks
soojusrõhkudeks sädemesüütajaile
toovad kärmed veed liiva
tolmustelt tuultelt punased kukedki koju
nagu kõhuhääl vastaks küüslaugu
efektile
ja midagi jätkuvat on surmaloodis
mängul
mõeldes armsale kodule ja ta õelale naisele
xxxxxxx
Agatha Cristiele
Parvel kodune kirstupuult tolmune jälg
kui igavene väsimus ehitab kodu
väärismärjal võibolla rohul
ratastooli keskmist
ümaralt planeedilt silmad
alla saabaste poole
kruusaseks teeks sule suunitlusse
kui siidtihe ohe provintsipäevikust
käik alla raamatult nõudvat rahakuukaarti
elad põlenud maja hõngu
töötavat verd pilani teksti
sest ajal on kirjad
salvata omad rakked
peadmahutavasse vererõhku
Omalt lossilt nõuad siidkleidis varju
seda ärakirja formaadis põrandaga
tantsiskledes lauljat lavalt vihma
tapma kümmet väikest neegrit
xxxxxxx
Imbud
imbud ühtlaseks
põhjuseta kurbuseks,
vaevalt jõuad kaevuda
maskeeruda dzässivalsil hommikuks
kus higine pole valul vool
ja taevas kistud sirgeks vooruseks
nagu shampusevoogudes lained härma
ühtlaseks valgeks päevaks, vahuks
imbuda roheliseks väravaks
mitte üksinduseks, vaid
vahuks valguseks
xxxxxxx
Oled raske nagu nälg
igemetes
Vaevu piserdab torm sülje ajudest
saadavaid pilkeid su rinnaesisele
valgeks vahuks kuivanuks
Teed sellest sõrmega tolmust noole
saades olenemata kust suunast
igavest hõljuvat pidet
raskust
mida hingamislahingutes
sirgeks tee piserdad
xxxxxxx
Jääkirves taob igisuvist sammu
seintel et jääda vihma jäädavalt
su koduõues sirel rütmis,
süda kel laiskust tuules hullata
kõrvust kisub voodile porised virvad
mul tunne nagu muuseum valvata
sirelipõõsas vihmas paitus seinal
xxxxxxx
Teelahkmetel mõistuse tühjenevasse kubrikusse
suvisesse lahtisesse klaasideta aknasse kive õnnistada
saavad sirelid seal lõhna puhkeda silmadest kivimaaks
joostes seljataha teetolmu higiseks valumälestuseks
jaanitulehõnguni vaateakendeks purunevas suves
seisma jäädes tolm veel varju sinust
iga soojusepahvak pilvedelt kukub alla sireliks
xxxxxxx
Hundikolpa kõrvaga tajudes
kuuldus meist kui söödavaist vaeslastest
sõeludes elule külahulle naervaid
Taarat traksidest ja just selle kõmuga
vaevalt jätkuks seljatagustele puude laipu
ehk ajaloodeviise kõrvust ankrusse;
peatage sinised silmad – koduõpetajad –
Sting kui laulab aja loost õppimatust annetab
raha kiviks
see õpitule jõulu punane lauamäng
küsiks mnemoturniirilt vaid armu
ehk roosat hullu värvi
ma ise kaks rohelist kollakate kulmude all silma
unaruse sõjasarve rohekat
xxxxxxx
Tahan oma voolava välimuse
viia punasele vaibale jalajälgi reklaamiatlaseks
käed tasku ootama näolt ninanipsu
ja mu healoomuline kasvaja vari on alati ümarik
väljakäiku teeradapidi sissetambitud jäik vorm
elustada mingiks taevakehaks ehk hoopiski:
tagurpidi vutlarist mullake huumuse täheke
kidur aga siiski just sellepärast sirge
joon omaette liiklusmärgiks kõhuks ikka monarh
xxxxxxx
Ohvrimeelitusega oma ajastu eest väljas
näidata imesi mida keegi meilt ei röövi
olla eskiismälestus lähtuva valgusega
purjus lastenaeratuse tagamõttega
kes oskaks talle salata naerukortse
kõikidele emadele omistatud eeskuju
Kes sureb alustab leina kogu maailma varuks
hoiatust hüüumärgita reaalsust vaikides
muuseumitoonis kõikjale ulatuva
taha taevale ripnemas keha varju
xxxxxxx
Rooste hammustatud kauge dada viinamarjakobarad
kui juunipöörde põgenev alkass
tahtmatult üle berliini müüri koos ahelatega
käsi rännakul laualt telefonile
et täituks mu päevik ridadega oh dada
oma hurmavate kolledzhikambritega
lapsepõlves tahvlile tuletatud võrrandeis
silm tolle kinolina semiootikat
tahtmatult saadavaks trepiastmeks möödujaile
kandetoole tapvaid päevi oodatuid öö valvurit
kandma lugema kannatanuid sind kantavat varju
nagu vihmajoovastus õlg õlakõrval ristteel lamavat
iseennast oodates kirjaridadest
ei maks kinni triivivat kasvu loodusmärgiga inimelu
hapnikuvajadusest mürgitatud harjumusi üheks kimbuks
kinkida tähtpäevil enese mullale kui tätoveeringut
elu ühe hullumeelsuse kaevikus
kust vastata oskaks vaid Faulkner
vahekäik on nagu vihmasajusse keeratud prozhektor.
xxxxxxx