V I H M A T A L G U D

 

 

Pöörlev on surm

vihm on tuule gloobus

 

keegi on märkinud ristid

mu käeulatuse unistusele

 

iga teekond mis lõpeb viineriga

on nahast pakitud

 

on tuult ja uhkamise ainet

on vihmu mere vormelilt

 

nii haaran sõprade hargnemist

visiit on kole kooperatiivbaar

 

sest gloobus on Nietzsche ohver

 

meid on harutatud kahtlasteks haigusteks

keegi et oleks suudluses vihm

 

ma mäletan et eos on vihm

sealt tulevad jäljed

 

see on käsk enesele kui rist

 

aeg mis oleks kihkvel

loe vastust kui rohelist

 

xxxxxxx

 

Häälekõrgused kepiga

visatud tummal

mõttelt viidud häält

tähed nii madalal valgusel öeldud

Nagu märtrid sünniksid hammaste vihast,

miks nad siis muidu nii krigisevad

hambutult lihas

 

xxxxxxx

 

Käsi vastu laupa;

mööda mõtisklustest

 

õudus nööris kõri ta – omnivoori

käsi vastu laupa

 

mööda mõtisklusest

kui kristallpuru abielu vastu öhe

tähed õhksirge silmale vaade

 

kust killud toovad õnne

mis on käsi vastu laupa

suunaks nostalgia algkooli

 

nina vastu koduõpetajat

murdmas pöidla hoidma

käelabadel Grisetti

 

xxxxxxx

 

Roheline koletis laulab halleluujat kuutormis alleel

pleekinud fanfaari soojale rohule,

ta kangekaelne ohver on looduselt vihm

omada omadust kuivada

pasunahelisid aste astmelt trepikodadele

mis on tegelikult kaja

mu rohullebavale fanfaarile

Roheline koletis laulab halleluujat kuutormis alleel

hoopiski mängides kuutolmuga peitust

mis väljendub sekka visatud värvilistes mustrites

muutudes puändiks ehk novembriks

 

mis lõpeb emaga

 

xxxxxxx

 

Värvide surma täpse hetke kaja

lemmikloomi pildipapist silmades

oskab joonistada mu tapeedile

mustrite summat liikumises

silmavee kiiktoolis,

kus veeäär laenab seinale mõistatuse

millest sureb aastate rütmis

 

xxxxxxx

 

Äikesepasunaid või vesiville,

viljaks pärast umbset

musttaevast kui peegeldatuna

puhkevat trummiõit

vihmalt kajastades lahti

päranduseks miskit kollakat pleekides,

tal vee vari

tapeedile märjalt punastab

 

xxxxxxx

 

Vihma tärgeldatud hoovus on

mäeelanike turvamulli trahvikviitung

nagu makstud üksikult rajalt

mäele viimse võla,

hapuoblikaid peale süües

tervisetulva esimesele napsule

 

xxxxxxx

 

Õhurõhk ilmutab hommikusest

ajalehest ööst trükkija

pole kaotand end hõigeteks

võitnud iga tehtud hääl – on töö –

suitsetades vererõhu kõrgeks kassiahastuseks

Wilderi naisi närveerima lähedalt ja kaugelt

 

                 jõud annab märku tuikavates soontes

                 veri on reeturitest saks

 

kui maailm pole muld

kui mina pole maailm

kui mina pole muld

 

                 kui kesk mulda seisan

                

                       (1986 – 1992)

 

xxxxxxx

 

Noorelt

     looduselt

võilille nimi ta asendaja

maakera nimi on harmoonia

                 suitsetan palju

                 viskan villast

 

sinna imbuvat nikotiini:

kuu varjud mingid tuled

põrand sooniv – kiskja kulub

 

palavik kasvab ma – loen;

kogemused äärduvad

 

ohvripeegliteks

näoli ja kindais käed:

kindad käed klaas;

vett ojadena sõrmed külmund tiheduses

                 linn maakera teerist

                 üksik lamav näoli

 

                 ohvrile peegelduvad käed

 

nuttes pikkamisi või

naerdes kahte naeru koopasse

sihitult munakoort täksides

siis poolepealt pigistades

kindlalt olla seljaga valguseks

silmapiiril seisnud vesi

 

                 narmas vaip hoidvat kätt

                 peas kahte lehte soengut

                 sisukorrast näen kaugenemas vahtu

 

xxxxxxx

 

Tuli, mis vilgutab silmi

pilu vahel musta välgatab,

seal käsi oma higipooridega

läheb lõhnastatult üle peegliteks

et ojakarva liikumine

ajaks rütme

 

ilus see kerratõmbumine,

on kirves piigil

silmarähma haaratud kuuldekaugus

 

silmamuna märga ekraanil eetris

 

xxxxxxx

 

Ei kammitsad solvatuid piiritle

jah nad on loetud

ja paras neile

mitmesilbilistele sõnadele julgustuseks

 

xxxxxxx

 

Lamada päevad ühe koha peal,

lootuse käed

surutud jäsemeteni

Need pilved üleval mis said mõistusest

kaetud paberil

on kõikjal poorid,

sündides eraldi ridadeks

mis kasvavad ka mälestustes

õrnal elul tolmul karvades

 

xxxxxxx

 

Käed kui ununenud poeedile vanad sõbrad

okstel raod hing vaigust kuivand

klaasvatti kuivas härmas mõte mitmendat aastat

-       eh sügelust allkehas paha vaimu –

 

taidlused on loetud raiped

naerud ühevanused sõbrad

vaatavad vanusest mööda – kõditavad –

 

xxxxxxx

 

Massaazhiks mõeldud käijatele

ükskord ikkagi kõikidest varjudest

surres veenidesse süstitud pidet

 

kiusad nii mu lapsepõlve vanu seinu

ilmselt üht vana naist käes kopikad

õlul majaka värv vilkumas praoksest

peas võrkmüts müüd tuhatnelja paberilt

jookseks teel külma nelja jäset

 

xxxxxxx

 

Leib saab talvelt rihma

vaagna joon on toost neile kahele

joovastus mahalangev õhus siid

kingapaeltena tingutihe munder

 

xxxxxxx

 

Hallitunud kivimüüritaja

keevitaja samblanottija

tuultepööris palgaandja

Roheline harakas

viibates aastaaegadele

kivikeelitaja on

 

xxxxxxx

 

Loojuva päikse hammaste vahelt

näen seintega pilu,

kevaditi kõrgel aknaruutu

 

kus keha raamitud prillid

on lähedane käepigistus,

mullahuumusest pöetud ühelt

sellelt viimselt tahutult pügatult

seda peaosa kui ristilt loodu

õilmitsedes emajuurena leeke

mis tulnud suhu end jahutama

tugevate hammaste kaitseliit

 

xxxxxxx

 

Ihu varjude puna on vananenud kollane

on tunnid ja minutid rääkimise vahel hingamine

 

kuma varjurooste saadab lainetust mõradeks

mis silmarähma näinud noil päevil mil

aeg oli kulg ja roheline viiul taasärkavast lapsest

silmadel ripsmed kolletuvad vihmatalguteks

mis on külmunud sadade aastate eksponaatideks;

kelkudeks mis nööriga raudus talv

mis oli rohetu siis kollatu:

 

järgmisele reale lisab öö

armastusavalduse ja lapsed

 

xxxxxxx

 

Nägu muundub tagasi tihedaks spermaks:

pingutatult korts kortsult jahtub suunaks nina

valgutaoliseks hommikuks silmad kissi

                                                vaatad lukuauku tagumisest

                                                                              ärklitoast

 

tapeedi mäng varjab seinad tribunaliks

tööst ja kõhuvalust kössis taskust võtit

kukkudes põrandaile kirveid silmahaigusest õrnalt tolmune

otsivaid käsi lukuauguviirastust peites

 

xxxxxxx

 

Vormitud paljudest ajanägemustest

                                                   kivilt kivile

                                                   linlikult lumetu polaaröö

                                                   haaratud sai sõrmedega

                                                   tihedalt kui pragusi

                                                   öö kaugeid krabinaid,

                                                   tornikõva varjudzotist

saavad punkti kogujad

looted lahti vastanuil

 

xxxxxxx

 

Öö köögiklirinatel lõhnad silme all

kotid sisseõmmeldud öökõhud

rõskelt maakülgetõmbejõust rippuvatel seintel

on jäänud järgi higipullidest

mis vähegi tuult saades õhkevad

 

                 kätest patt jumalata

                 seinast seina tulejoavarjuna

                 kandjast käelabadel tugevam igast seinast

 

nii virutan õhu toas nelinurkseks

 

xxxxxxx

 

Viielt minutilt taevas

väikesteks leivalabidateks

end sabaotsale püsti ajanud istmik

sadulsepa veri

taignategija vormitult käed

lähevad tuulelohena sünnimärgiks

 

                                                 iga püstitõus nõudis siit

                                                 tund tunnitagust hümni

                                                 raadioõigset eleegiat

                                                 jalaga rütmi refrääni

                                                 ja sabanööri nihe oli vägi

                                                 kiljumisest Kurat Küll

 

on karusnahkne sõna

karusnahk lätimaalt

 

xxxxxxx

 

Jäigad on valgust täis sammud

nahal lähestikku armetud saatused õpitud

kardaks nagu elavat lugejat

 

- sa kell kellatorni kaja –

                 su lesbilised silmad sünnist

                 vaadata, jätan käed selle varestele

                 puudutada

 

mul pole jumalat rinnas märki – värvi –

ja aeg on sulle ikka roheline viiul –

mu armastavat kätt ära suru kunagi naine

 

                 mu poega

 

xxxxxxx

 

Muld ja raud on ühtekuivand märklaud

vihm painutatud hobuseraud

peab vastu omal teel

linnast soola tuues

sõtkutult kaksiratsa raudtiheduses

 

                                         kus mõte sekundit vaid riivab

                                         ütled  ma jumalat vaid riivan,

                                         aeg pole olnud mulle hõim

 

lapp lapi peal lipp varda peal

eos

 

xxxxxxx

 

Üllatus suurest

sügisest on

pimedus

 

                             värv siniroheline halli vahe

                             pilv valgesinine tahke vahe

                            

                             kink aastaid

 

üllatus suurest

pimedusest

on sügis

 

                             öö rehitsetud aia

                             vastuhelgi kuldkolast maski

                             annab palgapäeviti lamada

 

                             rehaks

 

pimedus

sügisest

üllatus

on

 

                             valge lipu heise

                             lahingu valu algus

                             mitme naise hõise

                            

xxxxxxx

 

On sündinud vihmu

ja ronitaimi

Roomavroheline valgus

Piimanõges valgune

omal musttuhat imet

 

jaotatud kolmele värvile lipul

 

xxxxxxx

 

Värvlus värte

väravate hiivamine

pöörata maale taevale roheline tee

puust vart hoides käsi

aja verekirve pööre hommikukaste

sooja mu verest su pisarateni

õlalaiune kanal varje põgenevaid

 

                                                 tulist valu jalgadele

                                                 tuli ära jää jalgu

                                                

sooja mu verest

                 su pisarateni

 

xxxxxxx

 

Mul pole mõtet halustuda

jäärad on jäärakuningate taskus

Need kes viitsivad on pilvede nägu,

metsa pidurdusel tuleb hammastevahelt sipelgapiiritust

 

                                  Laiskus

 

xxxxxxx

 

Väga keeruline on luuletus

sõnad siidrätiga siilipea ta

sammaldunud ogade asemele puulehtede varjud

Väga keeruline on ta

mu jalatallad tast vihmasse jälje liivavoolu

jätab maskeeritud semikooloni noodivihikusse mõistada

 

laulda kolme rida järjest

varbad raamaturiiuleis

 

xxxxxxx

 

Situatsioon akvarell:

konn ja viisiketas

Lendurid kiirgavad tuldud pilve

alt kangutavad kaevurid

Stjuardess üksikus konnauberikus;

tee ja vorstivõileib

kudemekofeiin ja koerakeel

 

pöial maalil viisistub ringiks,

ring on lapiti münt

nagu iseenese foto

 

nii kaugelt vaadates

 

pöial vastu keelt sugulaseks

 

xxxxxxx

 

Õhus on shampust aimata

 

liivakeeristorm raidkuju

on poolestsaati vaakum

 

                                         vahuline torm on tujus

                                         raidkeeris poolestsaati

 

kui ma jooma pean

on kuningad paremal tiival

vasakust lonkav luik

toob pehmet lund

 

                                         shampus igiväes

 

xxxxxxx

 

Varna rippu triibakile

kuivand jälg labajalg

Kaheksatjoonistav silmakoobas

ridades keele linoleum

Varna rippu triibakile

säng ei mahu mahutisse

kirst on tinavile

 

tõmban krae üles

kurgule põuetaskuks

 

xxxxxxx

 

Tuhandete jalgade sügavuses

kätel mil lõpeb küüne krats

Vahel hämaruses seinte vahel

Tunnen kui põllumees kündvat

kääridega raamatust kulunud ääri,

nii lõpeb sõnutsi mälestus,

algab tuhandete silmade kirg

kiiluvaid tähti öösadamale

mööda maakoort lõõtsutades

 

xxxxxxx

 

Mööda maanteed liigendvihma

vikerkaar ja bermuuda kolmnurk

võidu kolpe koguvad

Maanteedpidi Camus Vahing

kaevavad päid loevad liigendeid

Kasvab sugu vihmaussil

kasvab Taaral kolmnurk terav

Võru sõpruslinna Tartusse

 

xxxxxxx

 

Kus liikumine ovaalne

lasus purpurne poolvari

tuultes kleebitud punavari

 

pole puhuvat paralleeli hommikuni

 

                                  ööd segavat kärbeste puänt

                                  on liikumine kulminatsioon

                                  ülalt taevast alt mullast

                                  kokku saades surmaeelsed udemed

 

kaksiratsa salajane jälgimissüsteem

kloun vaateaknalt

enesele silmapiirimitmus:

ülikonnad põuetaskutele

peeglitele salasõlm

 

xxxxxxx

 

Täna olen nagu aeg vallutanud jooksus

tagasiteed näoli on vastne miraazh

igalt vihmarajalt jalg tunnistab äikest

 

                                         miski lajatab vist udutorm

                                         vastu märgi liibuvaid pükse

 

kolmesammuviisi selginedes käsi

komistab nüüd juba leekides laualambile

 

                                         põlevale

 

xxxxxxx

 

Nüüd kui aeg voolab

oma voorustest kiiremini

kiiktooli haikusi kestma;

kaiguvad taburetid helesinist

paksuklaasiga ekraani

küünlaleegist tuldvõetavast

leinapärgadest eksiilnippidest

 

                                         räägiti pole surnud veel Isand

 

tasa tasa surun vitamiini põske

valusaks kroonuvõimsaks haikuks

 

korraga lööb kell üksteist

sammu hommikuni

 

xxxxxxx

 

Andke võitjale võitja vaim

õpitu vastaks

on koera silmad

 

                                         sirgu mõõkade köögipooleks

                                         kus maastik on surrogaat

                                         kus vaim on käsk

                                         jalg üle viimse võla

                                         murre kiirkõne hääl

                                         kramplikult pliiats vererõhk

 

mind opereeriti reetlikult

näen mõrtsuka tulekut

sest aeg on kaev

 

xxxxxxx

 

Head ööd on kujundanud unustuste kristall

läige antiikaja suureehitiste piletirebijate seletustest

loomingute raamatukogude sinitaevapalveid

sajaaastasi sõdasi armastuskirjade pärast üle seitsme aasta

peegleid purunevaid ühelt teiselt planeedilt võib olla Maa

ihul sünnimärgiga sport ühes lihaseline käsi

                                                         teist ta omaenese süda

 

terved eilsed sai põetud

                 põetuid tagaotsitavaid

hulkureid seltskonnahonoraridest

                                      viljandi paadimehe merevormelilt

 

xxxxxxx

 

Kiirkõndija vaarisa

potiemand kunstvilistaja,

vaar raod sügisestel pinde

vajab iga ahi ja tinavile sokke

 

meil ameerikas haudu ei kaevata

 

xxxxxxx

 

Süda vastu talvist kätt

tuksub märga lehekollet

silmis paljas labajalg

tuulteseintes akrobaadina purupurjus

kesk virvakollet

 

                                         ööpäev läbi rock’n’rolli

 

sest juuksur krõõt on käärid sööt

ei tagalarott vaid ründav tuust,

huuled peeglivint

ootetugitoolist krematooriumfoon

 

                                         vangi vari – kah sex pistolsist

 

xxxxxxx

 

Öös huilgamas varemeid

lööb tahkeks ilma klaas

On klaas taga põlev sigaret

ees õhkvel tuul

 

                                sulle toanaabrust otsides

                                nii käisin ema haual

                               

tasapind oli liikumises

vitamiiniks labidavartel varjuleitsak

Oli nii umbne jalgrada nimetus

 

                               ärgates pokaal veini – nii jätan jälje

 

xxxxxxx

 

Talviti kodulinnas üht muhku

maapind tervitab tõuget

sulavterav temperatuur veres sooja pilget

tuntakse allilma rõuke,

talviti üht muhku,

lebab sõber kui ootav sõdur

 

sõprus viib tee sõpradest nii koju

 

xxxxxxx

 

Ma ei tea

ei tea miks tulen vahet tehes

tagasi harkisjalu dünamiit

odav sigaret segades sülge

näpuga eilsele osutades

kui närimistubakas maalt värv

 

nii liikvel põsemusklid neid kiusan

segades loomade und

neid töötavaid käsi liblikaliimisi

 

xxxxxxx

 

Kaks tuhandet moodi südant

pööreldes tuksudes kaht luuletajat

päevaöödelt omi ridu tireleid

 

kaht erinevat rida ühest reast

nii mitmendat on oma südant

kaheks vihastatud tegijat

 

xxxxxxx

 

Magava igisuvitaja juurde saabub külaline

kes ei armu suve vooderdatud seintesse

Magaja juuksed voolavad unehärma külma tolmu

kuna külaline õrnalt vilistab, valetab avaruse voodiks

Unesolija kargab üles sulavaks temperatuuriks

ehk tinasõdurina seinaäärde rivvi,

ringutab norskajatest tulistajaid

millest omakorda segab voodites unetuid

 

prahvatab lahti uks

 

                                              külaline rohib aias

 

voodilinu

 

xxxxxxx

 

Linn on kodune uni

piip põleb mõttega talgud

kivitihedusega mahajäetud vari

popsutades linna kvartalites

kokku ühte pealinna

Ta tuleb valgustavad esimesi maju

torudega linnapead allmaa teist platvormi

vundamendi kulumisega võidu

eksiilis episoode,

sammude vahel noodid

hingamiseks helisünd

küsida kuni viimse majani

Nad on puutumatud ja nende säng on tühjalt kuiv

valges ja vihas olemas

 

uskumatu aga vale võõrastele

kes siin ei käi

 

xxxxxxx

 

Metsaviled rajali

veel vihmapiisku vahemaadele

äikesekundesi välklampidele

 

kes võib lämbub topiseks herneteradel

ahjuroop vastu ust

nagu üksindus karistus klassikuks

on põhi lael

tõmmitsale kork,

lae all põhja seadus

põrandal jäänus akrobaat

punnsuutäit tervitab

 

xxxxxxx

 

Mu priiusepisar on võrdusastmelt

lehmaväljaheite tundmustelõhnaliste

ja kõrvitsa kõvakollase loojuva päikese

palgepuna jätk

 

                             mida toovad esile helid

                                                                   taevalaotusele

                             nuuksatustevaheliste vereringetega

 

ning mu luulesissid

aste astmelt tolmukäsipuude

vahele lastud noolte

pöördvõrdeline aste

 

xxxxxxx

 

Tulen end riputama veretuks,

visates parsile kuivama

sõrmis kümme pesunäppi

jalgades taskud seal puhkavad küünarnukid

 

                                         all monument ja lipuvarras

                                         vastu müüri peegeldab

                                         deliiriumist silma peegeldab

                                         sünnitades sõjas märklauda,

                                                                    trummima:

 

ja kangelased päästavad piiga;

nad pääsevad kuidagi

 

xxxxxxx

 

Tuld tapeediga tõrvaks,

väljas kalmud on kolderaadiuseks

soojusrõhkudeks sädemesüütajaile

toovad kärmed veed liiva

tolmustelt tuultelt punased kukedki koju

 

                                         nagu kõhuhääl vastaks küüslaugu          

                                                                             efektile

                                         ja midagi jätkuvat on surmaloodis

                                                                             mängul

 

mõeldes armsale kodule ja ta õelale naisele

 

xxxxxxx

 

                                         Agatha Cristiele

 

Parvel kodune kirstupuult tolmune jälg

kui igavene väsimus ehitab kodu

väärismärjal võibolla rohul

ratastooli keskmist

ümaralt planeedilt silmad

alla saabaste poole

kruusaseks teeks sule suunitlusse

kui siidtihe ohe provintsipäevikust

käik alla raamatult nõudvat rahakuukaarti

 

elad põlenud maja hõngu

töötavat verd pilani teksti

 

sest ajal on kirjad

salvata omad rakked

peadmahutavasse vererõhku

Omalt lossilt nõuad siidkleidis varju

seda ärakirja formaadis põrandaga

tantsiskledes lauljat lavalt vihma

tapma kümmet väikest neegrit

 

xxxxxxx

 

Imbud

imbud ühtlaseks

põhjuseta kurbuseks,

vaevalt jõuad kaevuda

maskeeruda dzässivalsil hommikuks

kus higine pole valul vool

ja taevas kistud sirgeks vooruseks

nagu shampusevoogudes lained härma

ühtlaseks valgeks päevaks, vahuks

imbuda roheliseks väravaks

 

mitte üksinduseks, vaid

vahuks valguseks

 

xxxxxxx

 

Oled raske nagu nälg

igemetes

Vaevu piserdab torm sülje ajudest

saadavaid pilkeid su rinnaesisele

valgeks vahuks kuivanuks

Teed sellest sõrmega tolmust noole

saades olenemata kust suunast

igavest hõljuvat pidet

raskust

mida hingamislahingutes

sirgeks tee piserdad

 

xxxxxxx

 

Jääkirves taob igisuvist sammu

seintel et jääda vihma jäädavalt

su koduõues sirel rütmis,

süda kel laiskust tuules hullata

kõrvust kisub voodile porised virvad

 

mul tunne nagu muuseum valvata

sirelipõõsas vihmas paitus seinal

 

xxxxxxx

 

Teelahkmetel mõistuse tühjenevasse kubrikusse

suvisesse lahtisesse klaasideta aknasse kive õnnistada

saavad sirelid seal lõhna puhkeda silmadest kivimaaks

joostes seljataha teetolmu higiseks valumälestuseks

jaanitulehõnguni vaateakendeks purunevas suves

 

seisma jäädes tolm veel varju sinust

iga soojusepahvak pilvedelt kukub alla sireliks

 

xxxxxxx

 

Hundikolpa kõrvaga tajudes

kuuldus meist kui söödavaist vaeslastest

sõeludes elule külahulle naervaid

Taarat traksidest ja just selle kõmuga

vaevalt jätkuks seljatagustele puude laipu

ehk ajaloodeviise kõrvust ankrusse;

peatage sinised silmad – koduõpetajad –

Sting kui laulab aja loost õppimatust annetab

raha kiviks

 

see õpitule jõulu punane lauamäng

küsiks mnemoturniirilt vaid armu

ehk roosat hullu värvi

 

ma ise kaks rohelist kollakate kulmude all silma

unaruse sõjasarve rohekat

 

xxxxxxx

 

Tahan oma voolava välimuse

viia punasele vaibale jalajälgi reklaamiatlaseks

käed tasku ootama näolt ninanipsu

ja mu healoomuline kasvaja vari on alati ümarik

väljakäiku teeradapidi sissetambitud jäik vorm

elustada mingiks taevakehaks ehk hoopiski:

tagurpidi vutlarist mullake huumuse täheke

kidur aga siiski just sellepärast sirge

joon omaette liiklusmärgiks kõhuks ikka monarh

 

xxxxxxx

 

Ohvrimeelitusega oma ajastu eest väljas

näidata imesi mida keegi meilt ei röövi

olla eskiismälestus lähtuva valgusega

purjus lastenaeratuse tagamõttega

kes oskaks talle salata naerukortse

kõikidele emadele omistatud eeskuju

Kes sureb alustab leina kogu maailma varuks

hoiatust hüüumärgita reaalsust vaikides

muuseumitoonis kõikjale ulatuva

taha taevale ripnemas keha varju

 

xxxxxxx

 

Rooste hammustatud kauge dada viinamarjakobarad

kui juunipöörde põgenev alkass

tahtmatult üle berliini müüri koos ahelatega

käsi rännakul laualt telefonile

et täituks mu päevik ridadega oh dada

oma hurmavate kolledzhikambritega

lapsepõlves tahvlile tuletatud võrrandeis

silm tolle kinolina semiootikat

tahtmatult saadavaks trepiastmeks möödujaile

kandetoole tapvaid päevi oodatuid öö valvurit

kandma lugema kannatanuid sind kantavat varju

nagu vihmajoovastus õlg õlakõrval ristteel lamavat

iseennast oodates kirjaridadest

 

ei maks kinni triivivat kasvu loodusmärgiga inimelu

hapnikuvajadusest mürgitatud harjumusi üheks kimbuks

kinkida tähtpäevil enese mullale kui tätoveeringut

 

elu ühe hullumeelsuse kaevikus

kust vastata oskaks vaid Faulkner

vahekäik on nagu vihmasajusse keeratud prozhektor.

 

xxxxxxx